8 mõistlikku soovitust, kuidas olla uuel aastal parem lapsevanem
1. jaanuar 2019, 11:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/01/11689533t1h8c74.jpg)
Uuest aastast olen lastega kannatlikum. Mängin rohkem ja häält tõstan vähem. Meisterdame, laulame, mängime lauamänge, joonistame rohkem ning oleme nutiseadmetes selle võrra vähem. Sööme isetehtud sööki rohkem ja maiustusi vähem. Veedan lapsega sagedamini üks-ühele aega, et tõeliselt koos olla. Sarnased mõtted võivad uue aasta lubadustena läbi pea käia paljudel lapsevanematel.
Liiga sageli ootame endalt täiuslikkust, sest tahame oma lastele parimat, kirjutab Perekeskus Sina ja Mina. Lapsed vajavad meid iseendana - päriselt ja ehedana. Mitte ideaalset inimest, sest ideaalseid pole ning ootus ideaalne olla viib konfliktini nii iseenda kui ka lähedastega. Nii et mõistlik soov on olla piisavalt hea.
Milline on piisavalt hea lapsevanem?
- Ta on olemas ja lapsele häälestunud alati, kui laps seda tõesti vajab: on kuulav, mõistev, reageeriv.
- Ta ei ürita iga hetk lapse jaoks olemas olla, kõiki lapse võimalikke probleeme ennetada ja neid tema eest lahendada, vaid toetab last iseseisvumisel ja maailma avastamisel ning annab talle ette turvalised piirid ning võimaluse ise lahendusi leida. Las olla vahel suu mullane, põlv kriibitud, müts viltu, matas «kaks» ja kehkas kingad jalas, sest vanem ei viinud tossusid kooli järele.
- Ta teeb vahet, millal on tema abi on möödapääsmatu ja millal ning mil määral peaks laps kogema ka stressi, et õppida läbi pingutuse ja ebaõnnestumise.
- Ta ei ürita jonnihoogusid või kasvuvaluga kaasnevat stressi ära hoida, ta ei karda lapse ärevust, kurbust ega pettumust, vaid seisab lapse kõrval ning aitab tal oma tunnetest aru saada ning õppida nendega toime tulema.
- Ta ei ürita panna lapsi sõna kuulama, vaid peab oluliseks õpetada neid teiste vajadusi märkama, neid austama ning kokkulepetest kinni pidama.
- Ta küsib lapse arvamust ja arvestab võimalusel sellega, kuid julgeb vastu võtta ka lapse jaoks ebameeldivaid otsuseid.
- Ta ei ürita näida suure, väsimatu ja eksimatuna, vaid näitab lapsele päris ennest - jagab oma mõtteid, tundeid, kogemusi ja vajadusel tunnistab eksimusi. Lapsed õpivad vabandama, kui näevad teisi seda tegemas.
- Ta oskab enese eest hoolitseda - on teadlik oma vajadustest, korraldades oma elu lapse kõrvalt nii, et ka tal endal jääb aega puhata ja tegeleda sellega, mis pakub vaheldust ja annab jõudu. Selle tulemusel on ta oma eluga rahul ja jaksab jällegi lapse jaoks olemas olla.