Naine pihib: mees tunnistas, et tal on oma kolleegi vastu tunded

«Kõik oli pinnale kerkinud, kuna naine pidi töölt lahkuma ja oli mehelt uurinud, mis tema lahkumisest arvab. Mehe väitel hoidis ta nende vestlusi sellel teemal enda teada pool nädalat, et mitte mu sünnipäeva rikkuda. Minu küsimused olid, et mis see naine vastas ja kas tõesti siis alles nüüd on see tekkinud. Mees väitis, et alles, ja et ta on väga segaduses. Et see on kõik tema põhimõtete vastane ja kas meie suhtes võiks olla selliseid probleeme, miks talle teine meeldima hakkas.

Too naine oli soovitanud tal oma abielu ja perega asjad lahendada ning korda saada. Samas ei olnud öelnud ka konkreetselt ei, et tema sama ei tunne. Mina olen valmis kõigeks, et suhe jälle toimima saada. Mees algul ei leidnud negatiivset ja häirivat, mis mina teen, kuid mõned lihtsamad asjad siiski mõtles välja ja need on kergelt muudetavad. Küll aga olen mina aastaid talle ette heitnud vähest tähelepanu ja ta väidab, et ta ei annaks seda ikka ka kellelegi teisele rohkem. Nõnda vastab ta selle peale, kui ütlen, et ju ma pole siis nii armastusväärne. Ta pole kogu aeg selline kaisutaja ja lähedust otsiv inimene olnud, kuid voodielu on meie mõlema jaoks hea.

Meil on kaks väikest last ja muidu väga toimiv peresuhe. Füüsiliselt sobime ka ideaalselt. Ma ei tea, mida edasi teha. Arutasime ka, et ehk see tal lihtsalt suur sõbralik kiindumus, kuna see naine pidi töölt lahkuma ja ta hakkas sellele mõtlema ka tänu minule, kuna ma esitasin küsimusi, kas tal on nüüd kahju ja kas suhtleks edasi jne. Aga mees ei tea. Ta väidab praegu, et pole endas kindel ja ei tea, on segaduses.

Kui küsin, kas seksuaalselt on see naine külgetõmbav, siis ta seda eitab, et pole nii mõelnud jne. Ta püüab minuga aus olla ja ma kiidan teda selle eest. Kuid kuidas päästa suhet, kui ta ise on nii segaduses ja veedab pikad tööpäevad selle naisega? Arutasime ka töölt lahkumist, kuid talle väga meeldib see töö, ilmselt ka töökaaslase pärast oleks raske lahkuda. Selleks ta pole valmis. Ütleb, et ta ei taha suhtest suhtesse hüpata ja ta pole selline. Samas väidab, et ta pole ka päris kaalunud selliseid asju. Siiski tundub, et mees ei ole piisavalt aus, kui keerutab natuke. Lisaks mees küsib kogu aeg, et kas me jääks kokku, kui see asi kõrvale jätta ja et kas me suhe ikka toimiks, kuna mul on talle etteheiteid ja ta ei muutu. Mees uurib, kas suudaksin teda nüüd edasi usaldada, kui soovib ikka samasse kohta jääda.

Pärast minuga esmakordset rääkimist läks mees selle naisega arutama, et mismoodi tööl jätkata ja tööd teha, aga ta veetis selle naisega 6 tundi. Minu jaoks oli see liig. Küsisin, et miks see nii kaua võttis. Mees väitis, et nad ikka olid arutanud, et peaks suhte päästma jne. Et ta ei teinud midagi lubamatut, ainult rääkisid. Küsin, kuidas see nii kaua sai võtta. Siis ütles, et nad rääkisid igasugustest asjadest.

Järgmisel päeval küsisin veel, et miks nad nii kaua vestlesid, et see oli minu suhtes ebaaus. Siis tunnistas, et see teeb mulle haiget, aga talle meeldib temaga suhelda. Mis abielu päästmine see on, kui sa siis meeldivalt edasi vestled? Nii raske on, kui ta hetkel tööl on. Ma ei suuda süüagi, mitu päeva ei suuda ja ei taha. Muidu me oleme praegu selle teema ajal ikka hästi läbi saanud ja räägime meie suhtest häid asju ka ning teeme nalja, oleme lähedased.

See on nagu halb unenägu mu jaoks, kuidas edasi minna? Kas peaks suhtenõustaja juurde pöörduma?»

Vastab Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Tiina Teska:

«Olete abielukriisis, mis on tekitanud palju valusaid mõtteid ja teadmatust. Te tunnete küll endiselt lähedust, kuid olete mõlemad väga suures segaduses.

Tavapärases töökeskkonnas ei ole kaastöötajatega võimalik emotsionaalset kontakti vältida. Kui pingutatakse ühiste eesmärkide nimel, ületatakse iseennast kolleegi toel, töökaaslane on just see, kes ütleb pingelisel momendil hea sõna, siis see liidab. Tööl, sotsiaalmeedias või ükskõik, kus väljaspool kodu, aitab suhte osas pea selge säilitada vaid inimese enda tehtud sisemine otsus piirid paigas hoida. Siinkohal ei saa küsimus olla selles, et keegi meeldib, on huvitav, mõistev vms. Loomulikult meeldib see keskkond ja need inimesed, muidu sa ju suure tõenäosusega ei töötaks seal, kus sa just töötad! Alati on kusagil keegi, kes on natuke huvitavam, kes justkui mõistab paremini. Tavaliselt juhtub üldjoontes rahuldavast püsisuhtest kõrvalekaldumist siis, kui abikaasa (elukaaslane) ei tekita enam liblikaid kõhus ja hormoonid on üsna tasakaalus. Kuna armunud olemise tunne on nii sõltuvusttekitavalt meeldiv, siis inimene otsib seda alateadlikult. Kui ei otsi, siis igatseb. 

Oma paarisuhte väärtustamiseks ja hoidmiseks on eelkõige vajalik, et inimene oleks iseendast ja oma vajadustest teadlik. Seega on kõrvalsuhte teema alati eelkõige inimese arengu teema. Kui oled teadlik, mida vajad, siis on kergem teha tunneteülene ratsionaalne otsus ja vestelda töökaaslasega 6 tunni asemel üks tund või pole ehk sedagi vaja. Mõistan, et teil ei ole praegu kerge kõrvalseisjana vaadata, kuidas abikaasa oma isiklikku kriisi lahendab. Pealegi on see tekitanud kriisi ka teie suhtesse. Te saate teda toetada ja teada anda, kui kaua olete nõus seda olukorda taluma. Enne aga vaadake enda sisse ja olge teadlik ning kinnitage endale, et praegusel olukorral ei ole midagi pistmist sellega, et teie pole piisavalt hea, ilus või tark. Tehke oma otsus, kas soovite suhet jätkata ja andke sellest mehele teada. Kui olete otsuse teinud, siis tuleks see juhtunud olukord minevikku asetada ja sinna jätta. Iga paari ühises minevikus on rohkem või vähem ebaõnnestunud asju, mida ei ole vaja tolmukorra alt välja kiskuda. 

Selleks, et enda ja oma suhte osas selgusele jõuda, on tõepoolest alati abiks, kui saate kaasata neutraalse nõustaja.»