Miks tuleks oma lapsed vahel abita jätta?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

Öeldakse, et vahel on parim viis oma lapsi aidata sellega, et neid ei aita. Kuidas last mitte aidata ja mis kasu sellest võib olla, räägib Gordoni perekooli koolitaja Kaileen Mägi.

Kas oled tundnud kärsitust hetkel, kui laps tükk aega oma saapapaelu kinni seob ja sellega hakkama ei saa – vihastab, nutab, hambad ristis uuesti proovib? Ja jälle ei tule välja! Jälle otsast peale! Mina olen küll. Nii tahaks aidata! Vahel palub laps kohemaid pärast esimest ebaõnnestumist sul endale appi tulla. Selge see, et teeb õnnetuks, kui ilusa lipsu asemel hoopis umbsõlm välja tuleb.

Või võtame mänguasjad – mis ta pusib ja nutab seal niimoodi? Kaua võib neid omavahel kokkusobimatuid legotükke kokku pressida, et aru saada, et need ei käi kokku? Nukkude riidesse panemine on ka üks suur väljakutse – varrukad ei lähe üle pea, selja tagant ei saa nööpi kinni. «Las ma näitan, kuidas see käib,» lipsab pähe esimene mõte. Mäletan ehedalt, kuidas ma oma lapsi niimoodi pusimas nähes käed vägisi selja taga hoidsin. 

Midagi pole parata – areng toimub ebamugavustsoonides nii väikesel kui suurel, ja lapse uue oskuse õppimine võib ebamugavust põhjustada ka vanematele. Mitteaitamine ongi väga tihti raskem kui aitamine – oskamatusega kaasas käivad lapse üles-alla emotsioonid võivad ka vanema kaasa haarata (just nuttu on tihti raske taluda) ja nii me ühel hetkel näemegi, kuidas meie näpud ruttu kõik ise ära teevad.

Mida siis teha? Meie kui lapsevanemate ülesanne on jälgida, et lapse ebamugavus oleks eakohane ja eesmärgid nende ületamiseks realistlikud. Oodata, et nelja-aastane Everesti otsa roniks on liiga palju, aga kelgumäest ise oma kelk üles vedada on täitsa mõeldav plaan. Muidugi on see ebamugav, sest mäest võib alla libiseda ja nii tahaks aidata.

Või võtame järgmise kahekõne: 
«Emme, ma ei leia oma seelikut!»
«Sa ei leia oma seelikut?»
«Jah, see on kadunud,» kostab juba nutune hääl.
Möödub 20 sekundit.
«Leidsin!»

Kui laseme lastel rahus õppida ja kõiki oskamatusega kaasas käivaid emotsioone tunda ning neid sealjuures aktiivse kuulamise ja tunnete peegeldamisega toetame, siis vean kihla, et ühel hetkel nad üllatavad meid oma sihikindlusega ja usuga endasse ning oma võimetesse. 

Üks oluline moment on mitteaitamise juures veel – kui lapse emotsionaalne temperatuur liiga kõrgele tõuseb, siis on hea teda lisaks kõigele muule ka füüsiliselt toetada. Üks suur kalli, pai või lihtsalt patsutus õlale aitab «aju ülekeemise» maha rahustada nii, et laps on võimeline jälle otsast peale paelu siduma, legodest autot ehitama või kelku mäest üles vedama.

Laused, mida eelnevates olukordades öelda, võiksid kõlada umbes nii:

  • «Ma vaatan, et sa oled nende paelte sidumisega kohe päris hädas. Sulle ei meeldi, et neid nii raske siduda on. Täitsa jama küll, see teeb sind päris kurvaks.»
  • «Need klotsid ei taha omavahel kokku sobida, aga sa nii väga tahad neist autot ehitada. Päris hull lugu. Sa oled lausa nii pahane selle kõige peale, et viskasid praegu legotükid nii kaugele!»
  • «See kelgu vedamine on üks väga raske töö sinu jaoks. Muudkui libised allamäge tagasi. See ajab sind täitsa vihale. Proovi veel, ma lähen ja ootan sind üleval ja kui tahad, siis veame järgmine kord kelgu kahekesi üles.»
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles