Juurikatest kootud kampsun ja salatist heegeldatud vest? Teeme selgeks, mis on vegankäsitöö

Kui inimene hakkab veganiks, siis mõtestab ta ümber kogu oma senise elu ja tarbimisharjumused. Milliseid muutusi on veganlus kaasa toonud käsitööga tegelejatele? Mida nad veganitena materjalivalikul silmas peavad? Kas Eesti kauplustes jagub vegansõbralikke valikuid?

Materjalid, mida välditakse

Veganlus ei tähista taimede kasutamist, vaid loomade mittekasutamist. Seega on veganitele sobilikud need tooted, mis loomset ei sisalda, olgu need siis taimedest või mõnest muust materjalist. Veganid ei kasuta muuhulgas nahka ja karusnahka, villa, sulgi ja siidi, aga tähelepanelik tuleb olla ka näiteks liimide või värvide suhtes, mis võivad loomset sisaldada.

Sirilin Keskla, kes tegeleb paljude hobidega paberitööst keraamikani ja klaasitööst kudumiseni, ütleb, et jälgib väga täpselt, et tema käsitöövahendid midagi loomset ei sisaldaks: «On asju, millest ma olen loobunud, sest veganalternatiivide kättesaadavus või olemasolu on puudulik, näiteks teatud graafika/trükikunsti liigid. Kõige raskem on olnud maalitarvete soetamine. Paljud pigmendid, lakid ja liimid sisaldavad loomseid produkte.» Ta lisab, et tihti ei teata ka, et paljud firmad testivad oma tooteid loomadel. See aga läheb samuti veganlusega vastuollu.  

«Ma ei ole leidnud head alternatiivi eesti lambavillale. Nii peent lõnga, et saaks kirikindaid kududa. See on asi, millega ma hetkel tegelen ja erinevaid lõngasid testin,» räägib Sirilin oma väljakutsetest vegankäsitöö maailmas. Ka soojuse osas pole kargel Islandil elav naine villale võrdväärset materjali veel leidnud, kuid loomi enda riietamiseks ta siiski kasutada ei soovi.

Kui naha ja karusnaha saamiseks on vaja loom tappa, siis villa puhul eeldatakse, et nii see pole. Seega jääb paljudele arusaamatuks, miks veganid ka selliseid materjale väldivad. Kõige lihtsam vastus on, et veganid austavad loomade kui tundevõimeliste indiviidide õigust mitte olla kasutatud ja väärtustavad nende elusid sõltumata sellest, kui kasulikud nad meile on.

Suurem osa villast pärineb julmast suurtööstusest, kus on levinud lammaste kastreerimine ja naha eemaldamine päraku ümbert (nn mulesing). Mõlemat protseduuri tehakse raha ja aja kokkuhoiuks tuimestuseta. Pikaajalise aretustegevuse tagajärjel on lammastel ülipaks villkasukas, mis suurendab kuumarabanduste ohtu. Pügamise käigus saavad lambad tihti vigastada, sest võimalikult suure hulga lammaste pügamiseks võimalikult lühikese aja jooksul tuleb teravaid villakääre käsitseda suurel kiirusel. Kuigi väiketaludes võidakse loomi paremini kohelda, lõppeb lammaste elu ikkagi enneaegselt tapamajas.

Villa tootmiseks kasutatakse lammaste kõrval ka kitsi (mohäär, kašmiir, pašmina), küülikuid (angoora) ja alpakasid. Angooravilla kitkutakse elusatelt küülikutelt. Tegemist on äärmiselt piinarikka protsessiga, mida korratakse üha uuesti iga mõne kuu tagant, kuni küülikud surevad kas aasta-paari jooksul kitkumisel saadud traumadesse või tapetakse kahe- kuni viieaastaselt.

Veganmaterjalid

Hiljuti veganiks hakanud Mirjam Anderson, kes tegeleb heegeldamisega tunnistab samuti, et väldib loomseid materjale: «Nähes videosid sellest, kuidas lambaid päris karmilt pügatakse ja vahel tehakse seda lausa aja peale, siis ma ei näe põhjust, et peaksin seda toetama.» Ta kasutab enamasti puuvillast lõnga, aga on enda jaoks avastanud ka mõnusalt pehme suhkruroost lõnga. Ka bambusest ja linast lõngad on veganile sobilikud, aga lina puhul tuleb arvestada, et see jääb veidi karedaks.

Pikaaegne vegan Irina Sološenko tõdeb, et on heegeldamiseks alati eelistanud puuvillaseid või sünteetilisi lõngu, sest teda häirib villa karedus, kuid veganina on ta villast loobunud eelkõige siiski eetilistel põhjustel. Irina valmistab ka helkivaid aksessuaare, näiteks prosse ja kotikaunistusi, mille tarbeks kasutab muuhlugas teadlikult mitteloomset sünteetilist kuumliimi ning kunstmaterjalist vilti.

Kangastelgedel põrandavaipade kuduja Leeda Ots eelistab veganina villale samuti puuvilla. Kuid tema valik on langenud ümbertöödeldud ja uuskasutatud materjalide kasuks: «Vaipade jaoks kasutan kahte sorti materjali - üks on spetsiaalne puuvillane vaibapael, mida toodetakse Eestis. Tooraine tuleb selleks Saksamaalt, see on puuvillane niit, mis on toodetud vanu kangaid ümbertöödeldes. Teine on tekstiilitööstuse ülejäägid ehk kangaservad, mis vabrikutes ära lõigatakse.» Leeda nimetab võimalike veganile sobilike materjalidena veel lina ja kanepit ning eksootilisematest variantidest agaavist toodetud sisalit.

Veganmaterjalide kohta kompaktset infot kusagil ei leidu ja ka spetsiaalse märgistusega tooteid pigem veel pole, mis tähendab, et veganitest käsitöölised peavad sobilike materjalide leidmiseks ise eeltöö ära tegema, guugeldama ja koostisosi kontrollima.

Materjalide kättesaadavus

Veganid kinnitasid, et erinevaid materjale on Eesti käsitööpoodides üldiselt piisavalt. Irina nentis, et keskkonnasõbralike materjalide leidmine pole samas alati lihtne: «Ideaalis tahaksin kasutada võimalikult keskkonnasõbralikke materjale, kuid selles osas on tootevalik väike ning hind on kallis.»

Keskkonnasõbralikkust pidasid oluliseks ka teised. Reiven Roosi hobideks on taimsetest vahadest küünalde ja betoonist kodudisainelementide valmistamine. Idee viimaseks tekkis tal siis, kui remondist oli järele jäänud mitmeid poolikuid kuivsegusid ning ta hakkas mõtlema, kuidas saaks neid materjale ära kasutada: «Veganlus on mind muutnud kõvasti keskkonnateadlikumaks. Oma käsitöös kasutan paljuski näiteks tuttavatel remondist või ehitusest üle jäänud erinevaid kuivbetoonisegusid. Betoonmaterjali ostuvajadusel valin aga alati kodumaise tootja.»

«Küünalde valmistamisel annab kord juba tühjaks põletatud küünlaklaase edukalt taaskasutada. Samuti kasutan küünlaklaasidena ühe vegan leivamäärde tühjaks saanud klaaspurke,» lisas Reiven.

Kui betooni leidmisega probleeme pole, siis taimsete küünlavahadega on keerulisem. Parafiinihelbeid käsitööpoodides ikka leidub, kuid nendest valmistatud küünalde põletamine ei ole Roosi arvates kõige tervisesõbralikum. Soja- ja rapsivaha pole talle aga silma hakanud ning seni on ta pidanud neid tellima e-kauplustest.  

Liann-Lõngad poe esindaja Nelli Neevitsi arvates on vegankliendid materjalide osas üldiselt väga teadlikud ja leiavad üles endale sobivad tooted. Lõngapoes on mitteloomsete materjalide valik suur: «Taimeriigist on meie lõngapoodi jõudnud puidumassist klassikaline viskoos, suhkruroost viskoos, eukalüptipuu viskoos, lina ja igas variandis puuvilla. Kõige keskkonnasäästlikum ja ka trendikam neist on eukalüptipuu viskoos ehk Lyocell.» Sünteetilistest materjalidest toob ta välja akrüüli, polüamiidi ja polüesteri, millest valmistavad tootjad ka efektsemaid lõngu, mis on karvased, pehmed ja venivad.

Ka Sirilini arvates on lõngade valik Eestis eeskujulik: «Mu lõngatagavarad ongi põhiliselt Eestist soetatud. Islandil on väga raske veganlõnga leida, sest meeletu lambakasvatuse tõttu on siin naturaalne vill odav ja alternatiive ei otsita. Eestist tulles on mul alati veerand kohvrit täis lõnga ja heegelniite.»

Nelli sõnul on näha, et ka tootjad mõtlevad üha rohkem veganklientide peale: «Näiteks reklaamivad nad loomade hoidmist ja mõtlevad välja loomakarvale sarnaseid materjale ning kutsuvad üles kliente endale valmistama just kunstkiust karvaseid mantleid ja mütse jne».

Vegankäsitöö suunas kiikamine on köitev väljakutse, mis annab võimaluse avastada põnevaid ja senitundmatuid materjale ning teha loomasõbralikke, läbimõeldumaid ning teadlikumaid valikuid.