Sukeldujad jagavad kõige jubedamaid veealuseid kogemusi

Sukeldumine eresinises vees eksootiliste mereelukate keskel võib olla tõeline iluelamus. Kui aga töötad palgalise sukeldujana, võivad veealused kogemused olla sootuks teised. Reddit jagab sukeldujate jubedaid kogemusi. 

Salapärane heli

«Ma olen palgaline sukelduja ja kord oli minu tööks puhastada joogivee reservuaari. Ma olen varem reservuaarides käinud, aga see oli senimaani kõige suurem, ligikaudu 40 korda 80 meetrit. Kuna reservuaar asus maa all, tuli sinna pääsemiseks avada maapinnas olev luuk ja redelit mööda alla ronida. Luuk asus reservuaari nurgas, nii et sellest kaugemal valitses täielik kottpimedus ja jäi ainult loota, et taskulamp ära ei kustu. 

Ma olin umbes pool oma kolmetunnisest sukeldumisajast vee all veetnud, kui minu taskulambi patarei hakkas nõrgemaks jääma. Ma vaatasin, kuidas valgus muutus järjest tuhmimaks kuni täielikult kustus. Valguse kaotamine ei ole kõige hullem probleem, sest luugini on võimalik tagasi jõuda ka sukeldumisnööri pidi. 

Just siis, kui ma hakkasin tagasi kõndia, kostus kuskilt reservuaarist ebameeldivalt valjut prõmmimist. Ma olin seal ainus sukelduja, nii et see tekitas suure segaduse ja hirmutas mind korralikult. Pole vist vaja öeldagi, et jooksin luugini tagasi nii kiiresti, kui suutsin. Ma vahetasin oma taskulambi patareid välja ja veetsin veel tunnikese vee all, aga rohkem prõmmimist ei kuulnud. Mul pole siiamaani aimugi, mis heli see oli, aga kombinatsioon kustunud taskulambist ja kusagilt tulev vali prõmmimine ehmatasid mind korralikult.»

Portselannukud veesügavustes

«Ma olen teinud mitmeid sukeldumisi ja kõige veidram asi, mida ma kunagi näinud olen, oli suur sügavkülmik, mille ümber oli mitmekordse raske metallketiga mässitud viis ehitusplokki. See oli väga-väga roostes ja sügavkülmik pidi olema vähemalt 30+ aastat vana, ilmselt isegi vanem. See oli umbes 90 jala sügavusel Vancouveri saare lähedal Kanadas. Situatsioon tekitas minus ja teistes sukeldujates külmavärinaid. Logisime gps-i, vaatasime koordinaate ja teavitasime politseid. Kuna üks sukeldujatest oli kohaliku politseiniku sõber, õnnestus meil teada saada, mis sügavkülmikus oli. Kümme portselannukku...»

Salapärane tunne

«Mul oli tavaks teha palju öiseid sukeldumisi California rannikul, et püüda homaare. Me alustasime õhtul kella üheksa või kümne ajal, mis tähendas, et igal pool valitses täielik kottpimedus. Väga tihti ei saanud ma lahti tundest, et midagi suurt vaatab või jälitab mind. Mõnikord õnnestus mul oma mõtted maha suruda ja sukeldumisega jätkata. Teinekord ei saanud ma sellest tundest kuidagi lahti ja lõpetasin sukeldumise pärast paari minutit. Seda tunnet on raske kirjeldada, aga ma arvan, et seda võib võrrelda kummitavas majas olemisega, ainult et 50 jala sügavusel vees ja täielikus pimeduses.»

Kohtumine haiga

«Ma käisin kord sukeldumas Lõuna-Aafrikas Elizabethi sadamas, mis on üsna populaarne koht haide nägemiseks. Me alustasime sukeldumisega ja olime kaldast juba üsna kaugel, kui meie all oli äkitselt põneva väljanägemise struktuur. Me ujusime lähemale, et paremini näha ja äkitselt hakkasin ma tundma külmavärinaid üle keha. See oli hetk, mil hai ilmus ja ma ennast hirmus täis roojasin.»

Ebameeldiv üllatus

«Ma ei ole küll sukelduja, aga kui ma käisin Uus-Meremaa läänerannikul surfamas, jäi midagi mu jala ümber kinni, nii et ma vaatasin alla ja avastasin, et tegemist oli kalavõrguga. Ma proovisin seda välja tõmmata ja kuna see muutus raskeks, oletasin, et seal on kala. Kui ma võrku lähemale tõmbasin, muutus see aga eriliselt raskeks ja ma hakkasin vee alla vajuma, nii et ma hüppasin oma lauale ja liikusin kaldale lähemale. Ma libisesin oma laualt maha ja olin rinnuni vees, nii et mu sõber tuli vaatama, mis valesti on. Me hakkasime mõlemad kalavõrku tõmbama ja nägime äkitselt vees suurt siluetti, nii et tõmbasime selle kaldale. See oli inimese surnukeha. Kalakonks oli tema kaelast läbi ja kalavõrk oli ta näo ümber. Me tirisime surnukeha kaldale ja kutsusuime vetelpäästjad. Seejärel oksendasime.»