Eestlaste ebaõnnestumisi kajastav Heelia Sillamaa: olin nagu hamster puuris (2)

Kristina Herodes
, Arteri ajakirjanik
Copy
Teleajakirjanik Heelia Sillamaa.
Teleajakirjanik Heelia Sillamaa. Foto: Kristi Tüvi

Meedia on täis uhkeid edulugusid, kuidas vapper eestlane maailma läks, tööd rügas ja tippu ronis. Loeme ja mõtleme – nii käibki. Aga ei! Õnnestumised on vaid jäämäe veepealne osa. Ebaõnnestumislood moodustavad tegelikult põhiosa, aga nendest lihtsalt keegi ei räägi.

Teleajakirjanik Heelia Sillamaa otsustas anda sõna ka neile, kel nii hästi pole läinud. «Edulugusid leida on imelihtne, aga neid, kes julgevad tunnistada, et jah, lootused olid suured, aga tegelikult põrusin, on vähe,» räägib Sillamaa. «Kui lähed maailma, pead ennast justkui tõestama. Inimese hakkamasaamine on hoopis kõvema tähelepanu all kui Eestis tegutsedes – noh, mis sa siis ära teed? Ebaõnnestumisest ei julgeta rääkida, see vaikitakse maha, sest piinlik on! Läbikukkumise hirm ja pinge on suured, ja see teeb edu saavutamise raskemaks.»

Meediaruum on üle ujutatud ekspertidest ja ametnikest, kes näitavad elu läbi poliitiliselt korrektsete filtrite. Sillamaa võttis vastupidise suuna. «Mind huvitab päriselu – mida see inimene tunneb, kuidas ta oma eluga hakkama saab? Kellele seda kuiva statistikat tarvis on?»

Inimeste eludesse süüvides purunes palju müüte. Esiteks: palgad piiri taga pole midagi nii muinasjutulist, üksnes kõige nürima lihttöö eest teenib praegu üle lahe enam kui Eestis. Teiseks ei ole võõrad oodatud, võimalusel eelistatakse kohalikku ka siis, kui tolle oskused selgelt alla jäävad. Ja kolmandaks: rohi pole mujal rohelisem. Pigem vastupidi.

Hästi makstud kodutu

Gunnar Künnap teeb tööd, mille eest makstakse hästi. Ta teenib 2500 eurot kuus, teeb ehitusel siseviimistlustöid ja on hinnatud meister. Eemalt paistab, et tal läheb hästi. Tegelikult elab mees autos, tal on võlad kukil ja Eestis ähvardab ka tumedam minevik. Viis aastat vanglakaristust pussitamise pärast on kantud, aga võlaringist välja rabelemine nõuab veel higistamist.

«Üüriraha hoian kokku,» selgitab mees, miks ta sellise palga juures autos elab. Üürile kuluks Helsingi hindade juures pool palka. Siiski on enda jaoks usu leidnud mees rahul. Näeb tunneli lõpus valgust ja lepib sellega, et ennast pesta tuleb kodutute varjupaigas, sõprade aset täidavad kirikuinimesed ja pärast rasket tööpäeva polegi kohta, kuhu minna.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles