Andres Kõpper või NOËP nagu teda bändi järgi hüütakse on Eesti popmuusika kõige kõvem valuuta. Tundub, et sel kutil on hullupööra vedanud – tal on erakordne hääl, hea välimus, kõvasti annet ning uskumatult julgust. Laval saab ta pihku mitmetuhandepealise publiku mistahes riigis ning andekat venda saadab päikesepoisi oreool.

«Olen tegelikult loomult raskemeelne ja aastaid depressiooniga maadelnud,» ütleb Andres ootamatult avameelselt. «Aga ma tahangi sellest rääkida! Ma pole kunagi varem sellest rääkinud, sest depressiooniga käib kaasas tohutu häbitunne ja hirm.»

Ütle otse, miks sinu muusika inimestele korda läheb. Mis on sinu salatrump?

Ega ma teagi vastust! Ma arvan, et Eestis on palju produtsente, kes on minust paremad. On laulukirjutajaid, kes on andekamad. Lauljana – ammugi mitte, ma kindlasti pole mingi äärmiselt professionaalne laulja. Ja lavaline liikumine ja publiku üleskütmine – selleski on kindlasti paremaid.

Võib-olla siis muusikuna loo jutustamine... Filmimaailmast tulenevalt mõtlen kõike alati väga narratiivselt, ja see visuaalne ja siiras lugu jõuab kuidagi kuulajatele kohale. Äkki kõigi nende asjade kombo tuleb selline… Harju keskmine?

Eesti popartistidest pole keegi nii hästi maailma lennanud. Mis sinu edu taga võiks olla?

Lihtsalt vedamist peab ka olema. Võib-olla popmuusika žanris on mul maailmas päris hästi läinud. Aga folgilainel on väga häid artiste, EDMi produtsendid teevad ilma, alternatiivmuusikutest võidab ​Tommy Cash kõik oma isiksuse ja imagoga. Kui Cartoon poleks laiali läinud, oleks nad Eesti lipulaev praegu.

Konkurents on kõva, aga pigem mõjub positiivselt. Ikka teeb rahutuks, kui keegi annab välja loo, mis kõlab väga hästi ja millel läheb ka väga hästi. Ilmselgelt lähen ma seest kohe põlema!

Edu saavutamiseks peab mitu tegurit kokku langema. Minu puhul on välja toodud äratuntavat vokaali, aga ma ise ei ole alati üldse oma hääle fänn. Usun, et midagi meeldejäävat peab muusikas olema, ja kõva algmaterjal all – siis saab õnn oma tööd edasi teha.

Andres Kõpper ja NOËP on lennanud maailma popmuusikataevasse edukamalt kui keegi teine. Ise ütleb ta siira tagasihoidlikkusega. «Olen tavaline tüüp, kes teeb lihtsalt mussi.» Tema ainulaadne vokaal ning eksperimenteeriv, kirgas ja lugusid jutustav muusika kõnetab inimesi üle maailma.

FOTO: Raul Mee

Meelelahutusmaailmas moodustab suure osa tuntusest see, kui palju suudab artist müüti toota ja intrigeerida. Sinul pole mingit mulli, ainult muusika.

Mina olen selle koha pealt eriti halb näide jah: ei paista kuidagi silma, tavaline tüüp, kes teeb lihtsalt mussi. Ma pole näinud põhjust hakata midagi fabritseerima, olen aususe usku.

Ehkki imago võib olla väga hea viis, mille pealt sõita ja oma brändi kinnistada. Kuid sellega võib ka haledalt põruda, kui sa ise seda päris ei usu, mis rolli mängid.

Ma ise olen konkreetselt otsustanud, et ei hakka ennast ühegi žanriga piiritlema, katsetan julgelt kõike, mis parasjagu mind ennast käima tõmbab. Kuulan ise ka kõike vana kooli soulist trummi ja bassini välja. Ja eks ma suure eksperimenteerimisega muusikas võib-olla tulistan endale jalga ka: inimesed ootavad üht ja saavad midagi hoopis muud.

Kuidas jagad end muusikuna Eesti ja maailma vahel?

Baseerun vahelduva eduga Eestis, mujal käin lihtsalt esinemas.

Mul ei olnud oma muusikaga alustades mingit megasuurt masterplan'i: andsin loo välja ja vaatame, mis saab. NOËP on nimi, millel peale minu muusika üheski keeles ühtegi teist tähendust ei ole, ja naljaga pooleks mõtlesin, et see sobiks hästi Prantsusmaale ja Skandinaaviasse. Esimene plaadifirma oli mul rootslaste Sony. Praegu ajab mu asju rahvusvaheline mänedžmendifirma Pieces of 8 Music, mul on agent Prantsusmaal, plaadifirma Itaalias ning rahvusvaheline plaadifirma Warner.

Tunnen ise, et NOËP on Eestis publikule kõige tuttavam ja lähem. Kuid on muidugi riike, kus mind kuulatakse rohkem. Esikohal on Prantsusmaa, Eesti on, kui ma õigesti mäletan, alles kuuendal kohal. Oleneb loost ka. Kuulatakse palju Ameerika Ühendriikides, Mehhikos, Saksamaal, Itaalias ja Belgias. Arenguruumi on!

See on hullult raske asi, millest rääkida! Depressiooniga käib kaasas tohutu häbitunne ja hirm, et sind ei vaadata enam kui normaalset inimest.

Kuidas sa oma rahvusvahelised partnerid leidsid?

Nad on ise pöördunud. Suur osa koostööettepanekuid on tulnud ka ära öelda. Kohe kui «Move» Spotify avarustes ringlema hakkas, võeti minuga päris palju ühendust nii Euroopast kui ka Ühendriikidest. Aga tol hetkel ei tahtnud plaadifirma kõrvale muid diile teha. Praegu tuleb neid, kes huvi tunnevad, pidevalt. Kõhutunde pealt otsustan. Selle pealt teen enamiku oma otsuseid. Kus teha kontsert või kas ja millal anda intervjuu. Palju asju olen ära öelnud – sorry, ei ole õiget tunnet praegu, ma ei taha.

Kui palju on muusikamaailmas raha? Kui palju ühe laiviga teenib?

Tasud käivad küllalt suurte hüpetega. On artistid, kes on mõne tuhande kandis. Teised juba kümme, kakskümmend, viiskümmend tuhat. Seal on kategooriad, kuhu sa olenevalt populaarsusest liigitud. Aga need on välisturu teemad, Eestis on omad skaalad. Minu senine parim honorar – vaat selle ma jätan saladuseks.

Peab nõudluse ja tunnetuse järgi mingi optimaalse tasu genereerima, mis summa eest viitsid teha.

Ma arvan, et liiga ahneks ei tasu ka minna.

Kas minna itta või läände, üksi või koos? Andres teeb suured otsused elus kõhutunde järgi. «Palju asju olen ära öelnud – sorry, ei ole õiget tunnet praegu, ma ei taha.»

FOTO: Raul Mee

Mis on tänaseni suurim publik?

Sajale tuhandele pole veel esinenud, mõnikümmend tuhat tuleb ära. Kui on hea enesekindlus sees, siis mida suurem publik, seda ägedam. Energia võib mitmekordistuda, kuigi ka vastutust on rohkem.

Kui midagi lähebki valesti, siis ei koti see mitte kedagi.

Vahel olen enne laivi täiega stressis, ja see ei olene üldse publiku suurusest. Teinekord on ainult mõnus ootusärevus, positiivne stress. Ega sellega ei teegi eriti midagi – laval olles kaob see ära.

Laividel tõmbad inimesed kohe kaasa. Kuidas?

See oleneb publikust! Ja minust endast ka, milline on energia ja vibratsioon. On ka neid kontserte, kus publikuga ühise keele leidmine võtab aega. Vahel mängib rolli mingi täiesti praktiline tegur: halb valgus, võimendus, distants minu ja publiku vahel.

Sel laupäeval on sul Eestis laiv. Miks sa nii ammu siin esinenud pole, kas maailma lavad trügivad esikohale?

Jah, Eestis esinen viimasel ajal harva, ehk kaks korda aastas. Aga kontserdigraafik sõltub ajast, vahel olen iga nädal ise riigis. Mõni mäng Prantsusmaal ja Itaalias on kohe ees. Kuid see laiv kodupublikule on mulle endale ka väga tähtis, hästi suur asi, olen selle nimel pikka aega elanud.

Mida sellelt kontserdilt erilist oodata on?

Septembri kontsert on esimene, kui meid on viis nööpi laval. Väga põnev on Rain Parve osa trummide kallal. Ta on endine Tenfoldi kitarrist, kes tahtis alati trummar olla, lasen tal siis oma salakire välja elada. Tema mängib kohapeal kogu kuuldava biidi, mis lubab mul endal rohkem süntide ja sämplitega möllata. Kaks puhkpilli tuleb ka. Tahan võimalikult palju laivielemente, milleks mul endal käsi ei jätku. Ma ei taha, et muusika kaotaks oma elektrioonilist kõlapilti, aga lisan sellele akustilised pillid, et pilt läheks veel huvitavamaks.

Vahel tuleb lugu hetkega, vahel mässad mitu aastat ja ikka pole rahul. «Teha väikse töömahuga kümme hitti järjest on väga ebatõenäoline!»

FOTO: Raul Mee

Muusikalisi üllatusi?

Oo jaa! Väga tõenäoline, et sel kontserdil kuuleb lugusid, mida võib-olla rohkem ei kuulegi. Selline otsustav hetk, kus oma sisetunde põhjal saab selgeks, kas toimib või ei toimi ja mis sellest loost edasi saab. Viimasel aastal olen enamiku lugusid saladuses hoidnud, lendu lasin ainult kaks: «fk this up» ja «Muhu girl». Aga mängin vanu lemmikuid «Move'i» ja «Rooftopi» kindlasti ka.

Lood, mida kuulad raadiost või mõnest striimingu platvormist, on tegelikult väga erinevad. Spotifyd kuulates ei taha ma ise ka, et lugu oleks liiga sissetungiv minu isiklikku tsooni. Muidu ta ahistab! Aga kui lugu raadios intiimsusbarjääri ei ületa, jääb see tapeediks. Paljud kirjutavad teadlikult ühe või teise kanali jaoks muusikat, mina teen seni kõik puhtalt tunde järgi.

Vahel panen tühja ka. Aga ega mittemidagitegemine mul väga hästi välja ei tule...

Oled öelnud, et Eesti räpp on täielik pask. Nali?

See oli lihtsalt sketš, puhas nali. Uue kooli räpp meeldib mulle, vastupidi, väga. Meeldib eestikeelne muusika, kui sõnad on andekad. Olen mõelnud, et pole suuremat tagatist eesti keele alles jäämisele kui omakeelse muusika levik.

Surumine ei vii positiivse tulemuseni, keelt ei pea paaniliselt alles hoidma, vaid lihtsalt kultuuriruumis kasutama. Ma ei väida, et räpp oleks mingi kõrgkultuur, aga sel on oma roll. Kui omakeelsed väljendid on noorte hulgas popid, siis neid kasutatakse. Selle asemel et öelda me too, öeldakse mina ka!

Miks sa ise eesti keeles ei laula?

Vaat – ja milline iroonia, eks ole! See on žanripõhine asi. Igasugune keel on instrument, mis valitakse vastavalt muusikastiilile. Elektrooniline popp toimib ja kõlab inglise keeles.

Inglise keel on väga rikas ja selle väljendid on nii magusad, nii mahlased! Puhtalt selletõttu, et infoväli, millelt noppida, on neil niivõrd palju laiem. Küllus võib pilti ka mudasemaks teha, peab teadma, mida valida.

Ma olen ka eesti keeles muusikat teinud, enne Tenfoldi oli meil ansambel Meelik. Kuulan neid sõnu praegu ja mõtlen: täiesti ok. Olnuks tol ajal mõminaräpp populaarne, oleks tõenäoliselt seda teinud, aga toonane kõvatamise räpp ei kõnetanud mind absoluutselt.

Kõige suurem võti loomingus ja üleüldse elus on see, et ennast ei tohi liiga tõsiselt võtta. See ongi uue kooli räpparite pöörase edu võti. Tervislik eneseiroonia – see on kuldne.

Kas sina suudad end mitte liiga tõsiselt võtta?

Ma proovin. Kuid ma pole ise objektiivne hindamaks, kas see tuleb mul välja või ei. Mulle meeldib pingutada ja tegutseda, aga mingite arvude tagaajamine, kui palju sul on striime (üle 23 miljoni striimi) või Instagrami järgijaid (18300), seda peaks võtma eluterve irooniaga.

Väga hea paralleel on raha: lõppude lõpuks on see lihtsalt üks number kuskil, mis maailmas toimuvat arvestades ei määra kuigi palju.

Promosin just «fuck this up» videot ja tundus hästi suur asi. Siis tuli uudis metsade põlengu kohta. Kui nägin videoid, kuidas metsloomad põlevad! Kuidas ühiskond loodusesse suhtub! See kalibreeris kohe asjad ära: sain aru, mis on elus tähtis ja mis ei ole. Meie igapäeva stressiallikad on väga tühised.

NOËP on laivis võimas nagu positiivsuseplahvatus. Kuulad lähemalt ja tajud, et lugude võlu peitub just tumedates toonides.

FOTO: Joakim Klementi

NOËP

NOËP on Andres Kõpperi (29) elektroonilise indie-popi bänd, kus ta on ise nii artist, lugude autor, arranžeerija kui ka loovjuht.
NOËP sündis märtsis 2015
«Move» – kohe esimene hitt sai viraalseks ja teenis 9,3 miljonit kuulajat
Rahvusvahelised hitid veel: «fk this up», «Rooftop», «New Heights», «Golden», «Game», «San Francisco», «Jennifer Lawrence» jt.
Mänginud lugematute riikide lavadel Pariisist Shanghaini ja Berliinist Beirutini.
Festivalinimekirjast leiab maailma mõjukaimaid: MUSEXPO, Eurosonic, Reeperbahn, The Great Escape jpt,
kui ka eestlastele tuttavaid: Flow, Europavox, Positivus, Sweet Spot ja Intsikurmu.
23 miljonit striimi näitab edulugu ka maailma mastaabis

NOËP EESTIS LAVAL!
Sügise ainus kontsert Eestis toimub 7. septembril Telliskivi Loomelinnakus vabas õhus.
Lavale astub viieliikmeline bänd, kuuleb kõiki hitte, aga ka tuliuusi lugusid.

Mis on ühiskonnas teemad, mis sind peale muusika veel kõnetavad?

Kõige tähtsam asi on ilmselgelt keskkond ja loodus. Ilma selleta ei ole ju midagi. Neid teemasid lasen palju südamesse. Tunnen end miskipärast iga kord silmakirjalikult, kui sellest räägin. Ma lendan keskmisest rohkem, palju esinemisi on Eestist väljaspool. Auto on ka suurem, kuna sinna peab mahtuma tohutul hulgal esinemistehnikat. Terve mõistus ütleb, et ei tasu liiga radikaalseks minna, aga sisetunne ütleb, et see pehmekoeline ja näiline maailmaparandamine ei vii enam kuhugi!

Sorteerid prügi ja sellega lihtsalt paitad natuke oma südametunnistust, aga sellest enam ei piisa.

Võib küll öelda, et keskkonna hoidmine on riikide otsustada, aga otsustab tegelikult rahvas. Vähetõenäoline, et poliitik võtaks vastu keskkonda kaitsva otsuse, kui rahvamass seda ei nõua. On ju vaja olla rahvale meelepärane, et püsida pukis.

Kohutavalt tõsine teema on Eesti metsa olukord, see hullumeelne üleraiumine. Ma jälgin gruppi «Eesti metsa abiks», kust saab detailset infot ja näeb peavoolu uudiste teist külge. Otsused on kallutatud lühiajalisest saamahimust ja keegi kätt ette ei pane, pikk perspektiiv ja jätkusuutlikkus ei ole paraku alati prioriteet. Kuna meid on vähe, ei hakka prügi nii palju silma, et paanika tekiks. Tekkib illusioon, et pole ju hullu, kui natuke reostan. Tegelikult on seis äärmiselt hull, ka kõige väiksema suitsukoni mahaviskamine on suur probleem.

Ma olen tallinlane, aga looduses tunnen end ikka kõige paremini, see inspireerib alati.

Samas on sinu muusikal pigem suurlinlik kõla.

Võib-olla küll, ega ma seal linnulaulu ei kasuta. Loos «Game» kasutan vaala hüüdeid ja «Goldenis» konnahääli. Need on taustal, lisavad elu.

Kuidas muusiku argipäev välja näeb?

Ma arvan, et olen oma eriala kohta väga stabiilse rütmiga, aga see erineb periooditi väga palju. Viimase aja olen pühendanud Eesti suurele kontserdile. Igal hommikul lähen stuudiosse, hakkan seal lugu lõpuni produtseerima või harjutama. Vahepeal tegelen sotsiaalmeedia või mõne turundusega.

Kontsertidega käib kaasas hetki, kui adrenaliin jääb sisse ja ööselgi veel ei taha magama minna. Minule on siis trennitegemine võtmesõna, mis aitab kõik tasakaalu panna.

Mingid ajad sõidan hästi palju ringi, annan kontserte ja olen neis riikides ka palju kirjutamas. Näiteks kui lähen Londonisse esinema, on mul seal ka mõni päev kirjutamist kellegagi stuudios. Mänedžer leiab muusikuid, kellega võiks koostöö sobida. See annab värskeid ideid ja hea on neid mitme peale põrgatada. Ehkki päris üksi olen ka palju kirjutanud ja produtseerinud, mulle meeldib muusikat teha mõlemat pidi. Kuidas parasjagu sisetunne on.

Vahel panen tühja ka. Aga ega mittemidagitegemine mul väga hästi välja ei tule, pigem lööb rahutus sisse ja ajab tegutsema. Kui mingi kohustuslik asi on kraes, võin seda edasi lükata. Aga kui on imponeeriv asi... Uue loo, video või plakati disaini kallal võin lõputult töötada ja väga detailselt.

Kuidas lugu sünnib?

Tean väga paljusid, kes kirjutavad meloodia ja hiljem sõnad sinna peale. Minul on tavaliselt vaja mingit helilist sütitajat. Sealt tekib emotsioon ja kujutluspilt. Mingi väike meloodiajupp ja sinna peale kohe mõni sõna. Ma ei suudaks kunagi kirjutada meloodiat, kui ma ei tea, millest lugu räägib.

Kui palju aega kulub? Mõni päev või mõni aasta. Ühe korra võib vabalt juhtuda, et teed loo paari tunniga, toimib ja saabki hitiks. Aga see on harv. Teha sama väikse töömahuga kümme hitti järjest on väga ebatõenäoline!

Kui tuleb mingisugune lugu, millel on väga hea viis ja sõnad, seda suuremat pinget ma tunnen – peab olema väga hea produktsioon, mis tooks selle potentsiaali võimalikult esile. «New Heights» ajas mind täiesti hulluks, tegin reaalselt mitukümmend versiooni ja siiani ei ole kindel, et sai just õige versioon välja antud.

Üks viimase aja veel välja andmata lemmik «Français» tuli hetkega. Loo tüvi on selles, et prantsuse keel on väga raske, aga kui kohtad õiget inimest, pole miski võimatu. Ja selle saab üle kanda ka suhetele laiemalt - õige inimese kõrval kaob igasugune kohmetus ja ebamugavus, mis muidu tüdrukutega suhtlemise keeruliseks teeb. Siis on kõik magus nagu mesi.

Kui sa tuled oma vanni ja šampanjaga siis, kui teine inimene on väsinud, pole see romantika vaid enesekesksus.

Kui on õige inimene, siis töötab kõik. Kas oled paadunud romantik?

Ma saan sellele vastata eitavalt ja jaatavalt. Kunagi ammu lugesin enda kohta numeroloogiast, et kipun romantilisi suhteid üle tähtsustama. Romantik minus on hästi tugevalt olemas küll. Aga oma igapäevase käitumisega ma seda ei väljenda. Ma pole see, kes iga nädal üllataks punaste roosidega. Romantika peitub minu jaoks kuskil mujal.

Kus romantika sinu jaoks siis peitub?

Kõige romantilisem on teisega arvestamine: ekstra pingutus teise inimesega arvestamise nimel. See on kogu romantika alus. Mitte mingid roosid kuskil või vanniõhtu šampanjaga. Kui sa tuled oma vanni ja šampanjaga siis, kui teine inimene on väsinud ja tahaks magama minna, pole see ju midagi muud kui enesekesksus.

Muusikuelu juurde käivad jumaldavad fännitarid. Kas on selline tava, et artistid ei räägi oma suhetest, et mitte austajannade unistusi lõhkuda?

Ei, mina pole seda üldse varjanud, et olen suhtes. Ei ole isegi mõelnud selle peale. Jah, see võib artisti populaarsust mõjutada, aga mul on isiklikul tasandil sellest täitsa suva.

Kas sind ei kõiguta, mida inimesed arvavad?

Ega mulle inimesed üldiselt ei meeldi. Tegelikult - pigem on see inimkond, mis mulle ei sümpatiseeri. Mu elus on äärmiselt palju südant soojendavaid ja armsaid inimesi - nende arvamus läheb mulle väga korda. Aga kui tegu on suure massiga, siis inimeseloom mulle lihtsalt eriti ei istu.

Asi on selles, et inforohkus tekitab mul ajus stressi. Vaatan hästi palju inimeste nägusid, rahvarohkes kohas vaatangi need kohe üle – sellest tekibki lühis. Olen teadlikult püüdnud seda kontrollida, kui pean näiteks Londoni metroos või mujal ebameeldivas rahvamassis toime tulema, kuulan oma mussi ja vaatan maha.

Ma arvan, et paljud eestlased tunnevad selle peale sinuga hingesugulust.

Jaa, ma arvan ka, et see pole midagi originaalset!

Sinu viimasel hitil on üsna rebel pealkiri, millest see tegelikult räägib?

«fk this up» on sündinud kaotusvalu paratamatuse tunde tühjusest. On mingid asjad elus, mida sa väga tahaksid, et need toimiks. Kuid sa tead, et need on hukule määratud. Oma tahtest lahti ütlemine, minna laskmine – see on raske ülesanne! See kehtib suhetes, aga lingib kõigi asjadega elus. Praegu, kui seda lugu esitan, kerkib alati mu silme ette loodus – kuidas inimesed vääramatu paratamatusega maailma pekki keeravad.

Mind ennast haaras see lugu väga ja tahtsin sellele ise video teha. Istusin Muhu Pagarites maas ja tekstisin just tüdrukule, et ma pean vist ikkagi laskma kellelgi teisel selle video teha, ühtki süžeed ei leia. Samal hetkel astus sisse üks tüdruk, tülitses oma emaga ja sellest ühest kaadrist hakkas lugu kerima.

Andres ja Arun

FOTO: Erakogu

Andmisrõõm viib kaugemale

Arun Tamm, eluaegne sõber

Üks esimene asi, mis mul Kõpperiga seostub, on filmilikult selge mälupilt teisest klassist. Kõigil oli kombeks sööklasse joosta ja tüdrukud eest tõugata, et esimesena toit kätte saada. Mina jooksin ka. Mäletan selgelt, kuidas Kõpper tuleb, lubab hästi viisakalt kõik tüdrukud ette ja sõbrad ka ette ning võtab kõige viimasena koha laua taga sisse, mis on veel järele jäänud. Siis tekkis endal ka tunne, et ei peaks nii palju trügima. Andmisrõõm, mis on tema loomuses alati olnud, viib palju kaugemale.
Me tunneme teineteist terve elu. Täna näen, et seesama joon on kandunud kõigisse eluvaldkondadesse, mida ta teeb. Lihtsalt ongi hooliv, hea inimene. Ja kui tal läheb hästi, püüab ta selle alati teiste heaks pöörata, anda midagi sellest maailmale. Ta ei ütle seda ise kunagi, aga on elav eeskuju. Vaatad teda kõrvalt, õpid ja saad aru: ei ole vaja trügida ega võidelda, on ka parem viis, kuidas maailmaga suhestuda.

Kaotusvalu ja tühjus on sulle tuttavad teemad?

Kindlasti. Julgen välja öelda, et depressiivsusega ja ärevusega on mul nooremana tõsiseid probleeme olnud. Mäletan, kui muremõtete küüsis kinni olin – siis ma ei kujutanud üldse ette, kuidas suudan aastaid läbi vedada ja jõuan täiskasvanupõlveni. Kõik tundus äärmiselt perspektiivitu. Arvasin, et ei olegi mul mingit pikka pidu siin maamunal.

Tol ajal ei räägitud sellest üldse, nüüd on inimesed palju avatumad sel teemal.

Mis sind välja aitas?

Arusaamine, et need mustad mõtted ja mina ise oleme eraldi asjad, ma ei pea nende painavate mõtetega samastuma. Ja aitab oma mõtete jagamine teistega, kui tahes hullud need ka ei tundu.

See on hullult raske asi, millest rääkida! Depressiooniga käib kaasas tohutu häbitunne ja hirm, et sind ei vaadata enam kui normaalset inimest. Aga see mulle meeldibki just tänapäeva ühiskonna puhul, et psüühilisi probleeme enam ei varjata. Igal teisel inimesel on mingi salajane mure, millest ta ei julge kellegagi rääkida. Aga sa ei pea end sellepärast maa alla häbenema ega ennast vihkama. Ennast maha teha ja süüdistada – see on sellises olukorras väga lihtne. Et miks just mina olen selline, nõrk ja nii edasi.

Ma olen käinud psühholoogide ja psühhiaatri juures ning võtnud antidepressante. Ravimid võivad aidata kõige mustemast august välja. Pikaajalise rohu peale lootmise osas olen ma üsna skeptiline. Ise tundsin antidepressantide võtmise ajal justkui kotis olekut, apaatsust, kaugenemist elust. Ma arvan, et ravile peavad järgnema mingid muud meetodid, teadlik töö oma mõtetega.

Inimesel, kellel ei ole olnud depressiooni, on väga raske mõista seda, kellel on. Kaine mõistusega ei olegi võimalik seda kuidagi seletada, sest see pole kainemõistuslik olek! See on väga personaalne ja salakaval haigus, millega peab tegelema. Sest haigus paneb sind ennast vihkama ja süüdistab, et see oled sa ise.

Enesearmastuse ülesleidmine kuskilt kaugelt on viimaks see, mis toob jälle pinnale. Olemuselt kaldun raskemeelsusse ja mingitest perioodidest on tagantjärele kahju, mis on läinud selle nahka. Aga võib-olla kogesin jälle rohkem sügavaid tundeid, mille põhjal loomingut teha. Mustas augus olemise hetkel sa seda muidugi ei näe, aga tagasi vaadates saan aru, et kannatused on iseenda ülesehitamiseks vajalik materjal. See on lohutav mõte.

Kuidas sa oma maailma tasakaalus hoiad?

See käib minuga tänaseni teatud määral kaasas, aga depressiooniks nimetada oleks seda palju. Praegu olen õppinud end tasakaalus hoidma ja pikaajalist depressiooni pole mul juba aastaid olnud. Vahel on ärevus ja motivatsioonipuudus, on tumedates toonides maailma nägemise hetked või isegi päevad. Aga kui sul on olnud ka tõeline depressioon, täielik must sügavik, siis ei ole need asjad isegi võrreldavad!

Pikas perspektiivis tuleb leida endale mingi stabiilne asi, mis toetab. Mul on olnud seda väga raske saavutada, senini võitlen. Füüsiline aktiivsus aitab, samas alkohol süvendab depressiooni väga tugevalt.

Ja teine lohutav mõte on see, et sa pole üksi. Neid inimesi on hästi palju! Isegi kui pealtnäha nii ei tundu. Minu puhul ei tuleks suurem osa kuulajaid isegi selle peale.

Depressioon on üks raskemaid haigusi, mida põdeda, sest see on su enda peas, see võtab su elu üle. Olen veendunud, et sellest murest peab rohkem rääkima. Inimesed, kes on depressioonis, on väga üksi ega näe mitte mingit väljapääsu. Kui seda loeb praegu keegi, kes on samamoodi mustas augus, siis ma tahaksin olla see jõudu andev näide tema jaoks – lootust ikkagi on.

NOËP võib olla ühemehebänd, kuid Telliskivi kontserdil astub lavale lausa viiest muusikust koosnev nööbirida ning sellega üllatused ei piirdu. «Väga tõenäoline, et sel kontserdil kuuleb lugusid, mida rohkem ei kuulegi.»

FOTO: Raul Mee

World Cleanup Day

«Üks asi, mille üle me eestlastena võiks tõesti uhkust tunda, on World Cleanup Day,» teatab Andres Kõpper emotsionaalselt. Muusik on üks ettevõtmise kõneisikutest, et kõnetada veel suuremat hulka keskkonnast hoolivaid inimesi. «Tegijad kutsusid mind sõnumit jagama ja olin otsekohe nõus – see on suurim kodanikuliikumine maailmas, mis ületab kultuuri-, rassi- ja keelebarjääre. Üks asi on koristamine, aga sellega käib kaasas keskkonnateadliku mõtteviisi levik. Väga võimas asi, mille eestlased on maailma heaks käivitanud!»
World Cleanup Day toimub 21. septembril ja sai alguse Eesti kampaaniast «Teeme ära!». Osaleb 158 riiki ning 17 miljonit inimest. Tulihingelisi osalejaid on Aasias ja Aafrikas, kliima, milles vabatahtlikele koristustalgutele käed külge lüüakse, varieerub 10 miinuskaardist 40 plusskraadini.
«Äärmiselt äge ja sümpaatne ettevõtmine! Inimesed tulevad kokku, suhtlevad ja koristavad ümbruskonnast prügi ära. Mida rohkem inimesi kaasa tuleb, seda vähemaks jääb neid, kes hiljem ise prügi maha viskaksid.»

Andres Kõpper ja Arun Tamm

FOTO: Erakogu