Olles «kõigest paljasjalgne tantsijatar», vaimustusid XX sajandi algul Isadora Duncanist kui plastilise tantsu avangardistist kõik. Ta tõi lavadele uudsuse ning vabameelsuse – tantsis tuunikas ja paljajalu. Isadorast on kirjutanud nii paljud kaasaegsed eesti kirjanikud, et sellest võib kokku panna lausa Duncani biograafia nähtuna läbi eestlaste silmade.

1921. aastal viibis ta ühe päeva ka Tallinnas, peatudes läbisõidul Nõukogude Venemaale 21. juulil hotellis Peterburi, kus asus Nõukogude saatkond. Uuest bolševistlikust ideoloogiast vaimustunud tantsijatar kirjutas oma autobiograafias: «Niisiis leidsin end ühel päeval laevast, mis sõitis mööda Thamesi Londonist Revalisse, ning sealt suundusin Moskvasse./.../ Laev suundus põhja poole ning mina vaatasin põlguse ja kaastundega kodanliku Euroopa vanadele tavadele ning kommetele, mis nüüd seljataha jätsin. Siitpeale saab minust seltsimees seltsimeeste hulgas, et viia ellu oma kuulsusrikast plaani, töötada oma põlvkonna inimsoo heaks. Adjöö, ebavõrdsus, ülekohus ja Vana Maailma jõhkrus!»

Moskvasse saabus Duncan Pariisi moeateljees õmmeldud pikas nahkkuues, saabastes ja punane turban peas, millest sai moekarje á la bolševik. Sama aasta 7. novembril esines Isadora oma pisikeste vene õpilastega Suure Teatri laval ja tantsis «Internatsionaali» ning Tšaikovski 6. sümfooniat.

Kommentaarid
Copy