«Tema elu on tulvil fantaasiaid... Mul on tahtmine tema vastu vägivaldne olla!»

Katkend Anaïs Nini raamatust «Henry ja June».

Kartsin, et seisan seal samamoodi, nagu olin seisnud teisteski kohtades, vaadates rahva sekka ja taibates, et mingit June’i ei ilmugi, sest ta on mu kujutlusvõime vili. Mul oli raske uskuda, et ta tulebki mööda neid tänavaid siiapoole, ületabki selle puiestee, ilmubki hämara ja näotu rahvahulga seast nähtavale, jalutabki meie kohtumispaika. Milline rõõm oli näha teda kiirustava rahvahulga seast särava ja imelisena minu poole astumas.

Võtan tema soojast käest kinni. Ta läheb posti järele. Kas American Expressis töötav mees ei näe siis, kui imeline June on? Iial varem pole keegi temasarnane posti järel käinud. Kas eales on mõni naine kandnud kulunud kingi, kulunud musta kleiti, kulunud tumesinist keepi ja vana lillat kübarat nii, nagu June neid kannab?

Ma ei suuda June’i juuresolekul süüa. Ometi püsin näiliselt rahulik, lasen välja paista oma idamaisel tasakaalukusel, mis on ju niivõrd petlik. June joob ja suitsetab. Ta on teatud mõttes üsna sõge, kannatab hirmude ja maaniate käes. June’i jutt, enamasti alateadlik, paljastaks psühhoanalüütikule nii mõndagi, kuid mina ei oska seda analüüsida. Peamiselt koosneb see valedest. June peab oma kujutlusvõime vilju tegelikkuseks. Aga mida ta siis nii hoolikalt ehitab? Oma isiksust veelgi suuremaks, ta tugevdab ja ilustab seda. Minu imetluse ilmselges ja osavõtlikus soojuses läheb ta silmanähtavalt puhevile. June paistab ühteaegu hävitav ja abitu. Tahan teda kaitsta. Kui naeruväärne! Mina, ja kaitsen June’i, kelle jõud on piiritu.

Tema jõud on nii tugev, et ma tõesti usun, kui ta väidab, et ei külva meelega hävingut. Kas ta on püüdnud mindki hävitada? Ei, ta tuli minu koju ja ma olin valmis kannatama ära kogu valu, mis tema käe läbi võis sündida. Kui temas on ka min­git külma kaalutletust, siis ilmub see välja alles hiljem, kui ta muutub teadlikuks oma jõust ja mõtleb, kuidas seda kasutada. Ma ei arva, et ta usub oma võimesse kurja teha. See hämmastab teda ennastki.

Minu jaoks on ta nüüd keegi, kellele kaasa tunda ja keda kaitsta. June ei tule toime nende pahede ja tragöödiatega, millesse ta on segatud. Lõpuks ometi olen tabanud tema nõrka kohta. Tema elu on tulvil fantaasiaid. Tahan sundida teda reaalsusesse naasma. Mul on tahtmine tema vastu vägivaldne olla. Mind, kes ma hulbin unistustes, pooltoorestes kujutluspiltides, on vallanud raevukas plaan: tahan haarata – oo, ja veel millise jõuga! – June’i puiklevatest kätest kinni, viia ta hotellituppa ning teha teoks meie mõlema unistuse – unistuse, mille eest ta on terve elu kõrvale põiganud.

Kui Eduardoga kohtuma läksin, olid June’iga veedetud kolm tundi ajanud mu pingesse ja endast välja. Eduardo mõistis tema nõrkust ja innustas mind oma tugevust rakendama.

Suutsin vaevu selgelt mõelda, sest taksos oli June tugevasti mu kätt pigistanud. Ma ei häbenenud oma alandlikkust ja imetlust. Tema žest polnud siiras. Ma ei usu, et ta suudaks armastada.

June ütleb, et tahab endale jätta roosa kleidi, mida kandsin tol õhtul, kui ta mind esimest korda nägi. Kui ütlen, et tahan talle lahkumiskingituse teha, lausub ta, et soovib natuke seda parfüümi, mida ta mu kodus tundis – et hiljem mälestusi elustada. Veel on tal vaja kingi, sukki, kindaid, aluspesu. On see sentimentaalsus? Romantilisus? Kui ta seda tõesti tõsiselt mõtleb ... Miks ma ülepea temas kahtlen? Ehk on ta lihtsalt väga tundlik, ülitundlikud inimesed jätavadki võltsi mulje, kui teised neis kahtlevad – nad kõhklevad. Siis peetaksegi neid ebasiiraks. Ometi tahan teda uskuda. Teisalt ei näi kuigi oluline, et ta mind armastaks. June’i tähtsus ei seisne selles. Armastus tema vastu on niivõrd hingemattev. Samal ajal on mul tunne, nagu oleksin surmasuus. Meie armastus tähendaks surma. Kujutluste embust.