Psühholoog vastab: kuhu kaob paarisuhtest lähedus ning kes on suhtes Rahetorm, kes aga Kilpkonn?

Naine
Copy
Foto: Pexels / CC0 Licence

Uhke üksindus on planeetidele, kirjutab tunnustatud paariterapeut Sue Johnson. Iga inimene vajab lähedust ja turvalist seotust talle oluliste inimestega. Mõnikord kipub see lähedus aga ajapikku kaduma.

Igas olulises suhtes soovime me olla kuuldud, märgatud, vajatud ja aktsepteeritud. Paarisuhte alguses on lihtne kõike seda tunda ja anda, sest armunud inimene on veendunud, et ta on lõpuks leidnud oma puuduva poole -  kellegi, kes on nii armsalt tuttav ja samas peadpööritavalt huvitav. Miks see nii on?

«Imago paariterapeudid usuvad, et inimene valib oma partneri peamiselt oma vanemate «näo» järgi. Mitte ainult ei otsi tütred endale oma armastatud või puuduvat isa ja pojad ema, vaid see on üks suur segu meie esmaste hooldajate positiivsetest ja negatiivsetest omadustest, mis meid konkreetse inimese juures köidab,» selgitab Minudoc.ee ja Katriito Nõustamis- ja psühhoteraapiakeskuse kliiniline psühholoog ning perenõustaja Teele Reiljan. «Miks meid sellise inimese poole tõmbab? Sest see on nii tuttav ja turvaline. Alateadlik eeldus suhtesse astudes on, et see üks inimene muudaks mu tervikuks ja rahuldaks kõik vajadused, mis lapsepõlves või eelmistes suhetes rahuldamata jäid.»

Paarisuhte alguses teeme me väga palju selleks, et meie partneril hea oleks, reeglina näitame siis oma paremat mina. «Varem või hiljem jõutakse aga igas suhtes võimuvõitluse faasi. See on nüüd selge – tal ei ole kavatsustki minu vajadusi täita! Veel jubedam – ta on ju samuti just sind valinud selleks, et hoopis sina tema vajadused täidaksid!»

Harville Hendrix ja Helen LaKelly Hunt kirjeldavad oma raamatutes «Teekond soovitud armastuseni» ja «Abielu lihtsad tõed» levinud paarisuhte konfliktitmustreid.

«Enamasti on tülides üks osapool see kes nii-öelda ründab, teda nimetakse Rahetormiks ja teine pool, kes põgeneb - Kilpkonn. Viimane peidab end oma kilbi sisse, sest ta kardab. Rahetormile on see aga veel üks tõend sellest, et Kilpkonn temast ei hooli. Kilpkonn pelgab seda lärmi ja süüdistusterahet ning saab alles siis pea välja pista kui torm on vaibunud ja tema jaoks on taas turvaline ringi liikuda,» selgitab pereterapeut. «Tavaliselt tunnevad Kilpkonnad end jõuetu ja üksildasena, justkui «Ükskõik mida ma ka ei teeks, kunagi pole ma piisavalt hea». See tunne võib ta aga viia tagasi lapsepõlve, mil ta midagi sarnast koges. Rahetorm on küll raevukas ja väsimatu, kuid ka tema tunneb sisimas sama - tal on hirm, et ta ei ole oluline.»

Võib-olla on ka tülitsemine üks viis lähedane olla?

Paariteraapiasse pöördujatel on peamiselt üks sarnane mure – nendevaheline ühendus on mingil põhjusel katkenud.

«On kogunenud palju pettumust, valu ja süüdistusi,» räägib Reiljan. «Lähedus on kuskil ikka alles, aga selle taastamine võib võimatuna tunduda. Lähedusevajadus võib väga vastuoluline tunne olla – me soovime väga lähedust, kuid vahel on see igatsetud lähedus meile liiast, see on tundmatu ja hirmutav.» 

Terapeut lisab, et kui oleme lapsepõlves lähedusega seoses vastakaid tundeid tundnud, võib ka paarisuhte lähedus hirmutav olla. «Paarisuhte distantsi saab reguleerida igasuguste asjadega – töö, kõrvalsuhted, alkohol, aga ka sport, sõbrad ning sõbrannad, lapsed ning sugulased. Inimesed on oma puudujääkide korvamisel või läheduse vältimisel väga leidlikud.»

Mida paariteraapias tehakse? 

Paariteraapias tegeletakse paari ühenduse taastamisega. Vahel ei ole üldse palju vaja, et suhted paraneksid, kuid mõnikord on see teekond pikem.

«Paariteraapia vaatab partnereid ja tervet nende peresüsteemi, toob nähtavale düsfunktsionaalsed suhtlemismustrid ja aitab funktsionaalsemaid lahendusi leida. Me peame teineteise sügavaid vajadusi tundma õppima ja püüdma anda partnerile seda, mida ta vajab ning mitte seda, mida MEIE arvame, et tal tarvis on - siis on võimalus, et saame ka ise just seda, mida vajame,» ütleb ta. «Oluline on oma vajadusi väljendada, sest erinevalt laialt levinud uskumusele – armastus ei tähenda automaatselt telepaatilisi võimeid ja me ei saa tegelikult eeldada, et partner meie vajadusi aimab.»

Romantilise armastuse puhul eeldatakse, et suhe peaks olema lihtne: ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni... Päris elus on paarisuhte nimel tarvis ka teadlikult pingutada.

«Kuigi ebaõnnestunud suhte lõppedes kinnitame endale, et me kunagi enam sellisesse ämbrisse ei astu, on tõenäoline, et järgmises suhtes tekivad taas sarnased probleemid. Kõik muutused saavad paarisuhtes alguse avatud kommunikatsioonist ja mõlema partneri tööst iseendaga,» rõhutab Reiljan.  

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles