Laias maailmas on traditsioone palju, kuid ka eesti rahvapärimusest leiab kombeid pea kõigi suuremate pühade tähistamiseks. Vana aasta viimasel päeval võrdleme, kuidas tänased tegevused esivanemate omadest erinevad.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aastavahetusel on Eestis peamiselt tähistatud nääre ning seda juba 16. sajandist alates. Sõna näärid ise on pärit alamsaksa keelest ning tähistab uut aastat. Nääritraditsioonid on tänapäeval küll palju vähem olulised kui need, mis jõuludega seonduvad, ent kombestik on ometi viimased sada aastat suuremate muutusteta püsinud ja jagunenud kaheks: avalikuks ning koduseks. Oma tänase ilme sai aastavahetuse tähistamine umbes viimase kuuekümne aasta jooksul ehk alates 1950ndatest, kirjutab Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas, BERTA.

20. sajandi esimesel poolel võis mõnel pool veel leida tuppa toodud heintes või õlgedes müramist, kuid sest ajast alates on see komme hääbuma hakanud. Samuti liigutati tööriistu, et tööd ikka paremini edeneks ning raputati viljapuid, et tuleval aastal korralik saak oleks. Hea tava on ka aasta viimastel päevadel surnuaias lähedaste haudadel küünalde süütamine ning loomadele lauta leiva viimine. Kuna paljud pered täna enam loomi ei pea ning kassid-koerad said oma osa juba jõuluvanalt, siis viiakse koduloomade asemel süüa hoopis metsloomadele ning -lindudele.