K, 28.10.2020

Raheli rasedus: sorri, mehed, et ma teie maailma täis ropsin

FOTO: Shutterstock

Seda vist teab igaüks, et rasedusega käib kaasas südame pahaks minemine. Isegi siis, kui mitte midagi muud ei tea, on filmist ikka daamilikult öökivaid noorukeid nähtud. Aga et ta niimoodi päriselt peale tulebki ja ära ei lähe ja terve elu pea peale ajab? Seda ma ei uskunud!

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mul on nüüd teine kuu käsil ja korralikult iiveldab. See tähendab, et ma ärkan hommikul ja ahmin enne liigutamist voodis õhku, sest tunne on, nagu oleks just Ameerika mägedelt maha astunud. Huvitaval kombel on kõht sellest hoolimata tühi, aga tavapärase munaga hommikusöögi asemel tahan ainult kuiva leiba kuiva vorstiga. Õgin neid poollamades ja ootan surma. Ja, noh, sündi ka, mis jääb veel nii kaugele, et jõuan enne terve mere oksendada.

Tegelikult olen oksendanud ainult paar korda ja meeldival kombel jäid need kõik avalikku kohta ning meesterahvaste mõistmatu pilgu alla. Esimene kord sõitsin rattaga kodulähedases metsas, kui ühest mäest üles jõudes sain aru, et nüüd on minek. Need Tallinna metsad on rohkem ikka pargi mõõtu ja mööda teerada vuhises kogu aeg igasuguseid tervisesportlasi, nii et jätsin ratta maha ja kõikusin paarkümmend meetrit sügavamale puude vahele.