Arvasin siiani, et ei räägi oma lugu avalikult. Vähemalt mitte oma näo ja nimega. Aga kui kuulsin, et eelmisel aasta 70 potentsiaalsest organidoonorist said doonoriks vaid 30, siis tundsin, et nüüd on aeg.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma olen 27-aastane naine, kellele ei antud võimalust sündida ja elada tervena.

Kõik algas päeval, mil sündisin neeru funktsioonihäirega. Kuna 1992. aastal ei olnud veel selliseid ravimisvõimalusi nagu on praegu, siis väga kiirelt arenes sellest funktsioonihäirest neerupuudulikkus. Sündides mulle erilist elulootust ei antud, sest minu olukord oli niivõrd halb. Olenemata sellest oli mul väga õnnelik ja ilus lapsepõlv.

Esimesed reaalsed kokkupuuted haigusega

Mäletan, et see oli esimeses klassis, kui ühel päeval koolist tulles istus ema diivanil ning nuttis. Esmapilgul ei mõistnud selle põhjust, aga kui ta ütles, et nüüd on aeg haiglasse minna, siis sain aru, et olukord on hull. Selgus, et mõned päevad varem antud analüüsid olid halvad ja arvasin, et nüüd on aeg minna ning lasta end terveks teha, taipamata, et põen haigust, mida ei saa välja ravida.