Ohvriabitöötajad näevad ka sisselöödud ribidega naisi, kel hirm aga puudub - sest vägivald on nii tavaline (1)
7. veebruar 2020, 15:28
Perevägivallast teatamiste arv on tõusuteel, ent pealtnäha nukrad numbrid annavad tegelikult põhjust rõõmustamiseks. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna nõustamis- ja võrgustikutöö teenuse juht Triin Raudsepp ja ameti Põhja piirkonna ohvriabitöötaja Anne-Ly Gaaver tõdevadki - 15 aasta jooksul, mil riiklikku ohvriabiteenust on pakutud, jõuab nendeni aina enam inimesi. Põhjuseid selleks on mitmeid, kuid üks põhilisi on see, et me oleme ühiskonnana muutunud küpsemaks. Eelmisel aastal lisandus üks väga oluline teenus - ohvriabi kriisitelefon 116 006, kuhu saavad pöörduda kõik abivajajad.
Gaaver, kes on sotsiaalkindlustusametis töötanud eelmise aasta suvest, selgitab, et iga inimene on tema jaoks tähtis ja telefoni võtab ta vastu alati. «Minu poole pöördus kirja teel üks seksuaalvägivalda kogenud klient,» räägib Gaaver. «Me kohtusime ja rääkisime tunde. Selle käigus võtsime me maha pinged, mis tal olid tekkinud - alguses oli ta kategooriliselt politseisse pöördumise vastu. Kuid siinsamas minu juures saime nii kaugele, et ta võttis kõne politseisse, läks ja tegi avalduse. Aga tõsi on ka see, et politseisse pöördumine pole eeldus abi saamiseks.»
Gaaver ja Raudsepp on näinud sadu abivajajaid ja mitte kõik neist pole valmis jõustruktuuridesse pöörduma, samas abistada saab neid paljudel erinevatel viisidel. «Mõni inimene võib-olla ei küpsegi selleks, aga mõnel puhul inimesed siiski jõuavad selleni,» lisab Raudsepp. On muidugi kuritegusid, millest nad peavad alati teatama, näiteks lastega seotud juhtumid - kohustus teatada abivajavast lapsest, muide, on igal inimesel.
MARAC-võrgustik: vägivalla vastu võitlevad kangelased
On välja mõõdetud, et rasedus ja sünnitus kasvatab tunduvalt vägivallariske. Naine on siis nõrgemas olukorras, vägivallatseja tunneb aga siis suuremat omanditunnet ja võib hakata oma tegusid tihedamini tegema.
Selleks, et iga abivajav pere saaks abi ning vägivallajuhtumid ei korduks, peavad vaeva nägema aga paljud inimesed. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad asuvad üldiselt kõik politseijaoskondades, mis tähendab, et nii mõnigi kord sõidab ohvriabi töötaja koos politseiametnikuga järelkontrolli kaasa. Koostöös tehakse ka paljude teiste asutustega - kohaliku omavalitsuse lastekaitsjate ja sotsiaaltöötajatega, haiglate, naiste tugikeskuste, prokuratuuri, vajadusel ka haridusasutustega.
Kahjuks on siiski ka juhtumeid, kus väga tõsine vägivald kordub ja kestab aastaid; segased ja vaevarikkad on ka paljud lahutusjuhtumid, kui ohver (sageli naine) on juba vägivallatseja juurest ära tulnud, kuid peab jätkuvalt laste või vara jagamise teemal temaga suhtlema. Lugude puhul, kus vägivald on eluohtlik ning inimesed vajavad rohkem abi, toimib MARAC-võrgustik, kus oma nõu ja jõuga abistavad mitmed spetsialistid, kasutades riski hindamiseks kindlat tööriista ja planeerides koos kannatanuga võimalusi vägivallast välja pääsemiseks. Täna on igas Eesti maakonans oma MARAC-ekspertgrupp, kes tegeleb ohtlike lähisuhtevägivallalugudega ja päästab sõna otseses mõttes elusid.
MIS ON MARAC?
MARAC (Multi-Agency Risk Assessment Conference) on võrgustikupõhine juhtumikorralduse mudel, mille eesmärgiks on tuvastada kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvrid ning kindlustada nende kaitse mitmete asutuste spetsialistide koostöös ning seeläbi vähendada lähisuhtevägivalda ja selle raskeid tagajärgi. MARAC-i mudelit rakendatakse täna lisaks Eestile Ühendkuningriigis ja Soomes täiskasvanute lähisuhtevägivalla juhtumites. Oluline on seegi, et täiskasvanud ohvritega seotud lastele suunatud abi, on MARACi koostöösekkumise korral kiire ja tõhus. Muuhulgas seetõttu, et tuumikrühma kuulub alati ka piirkonna KOV-lastekaitse või lastekaitse Sotsiaalkindlustusameti esindus.
MARACis teevad kindlast meetodist lähtudes koostööd erinevate erialade spetsialistid (nt ohvriabi, politsei, naiste tugikeskuse, lastekaitse, kohaliku omavalitsuse, meditsiinivaldkonna, töötukassa esindaja jne) vastavalt iga juhtumi eripärale.
2019. aasta lõpuks on MARACi kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ekspertgrupid kõigis Eesti maakondades. Ainuüksi 2019. aastal tegeleti ligi 170 kõrge riski all kannatanuga ning nende alaealiste lastega.
Põhjus, miks väga paljud ohvrid kardavad peksust või muust vägivallast teatada, on tegelikult väga lihtne - kui vägivallatseja sellest teada saab, on vägivalla kordumise tõenäosus väga suur. «Vastavalt sellele oleme me valmis mõelnud turvaplaani,» räägib Gaaver. «Telefonid on valmis pandud, kott pakitud ja kui midagi juhtub, saab naine kohe helistada, läheb kodust minema ja tal on, kuhu koheselt minna - olgu selleks vanemad, sõbrad, varjupaik. Eesmärk on ju vägivallast eralduda. On aga selge, et kui probleem tuleb avalikuks, ohver pöördub abi poole ja hakkab selle probleemiga tegelema, siis sellel hetkel võivad riskid hoopis kasvada.»
Gaaver ja Raudsepp rõhutavad, et just see on koht, kus ohvriabi poole pöördumine aitab riske maandada. Täna koostööd tegevad, erinevate elualade esindajatest koosnevad ekspertgrupid (MARAC) on üks põhilisi tööriistum kuidas spetsialistid koos töötavad ja see on üks väga oluline erinevus, mis on täna teistmoodi, kui oli 15 aastat tagasi. Aga hoolimata spetsialistide väest, heast tööriistast ja parimatest kavatsustest ei õnnestu kõiki juhtumeid koheselt lahendada. «Me oleme tegelenud mõne juhtumiga neli-viis aastat... Aga vägivallast vabanemine ongi protsess ning süsteemset vägivalda koheselt läbi lõigata ei ole realistlik. Aega võtab nii protsess inimeses, kes on vägivalda kogenud - et jõuda äratundmisele, mis temaga täpselt toimub -, aega võtab arusaamine, et tegemist on vägivallaga ning samuti abi otsimisele või abi vastu võtmisele jõudmisega. Aredame hetkel ka tugiisikute süsteemi. Vahel ka kannatanud väsivad võitlemast ja siis on väga oluline, et oleks keegi, kes oleks kõrval, kellega nõu pidada, kui jõud kipub raugema, et ikka jaksaks lõpuni välja kanda, ennast ja oma lapsi kaitsta,» selgitab Raudsepp.
Näiteid MARAC küsimustikust
MARAC küsimustikus on 24 küsimust, millele spetsialist vastab koos ohvriga. Vastuste põhjal on võimalik täpselt paika panna, kui suures ohus ohver on, kui suur on tõenäosus vägivalla kordumiseks.
NB! Veebilehel Meie aja kangelane saad täita ka ise testi: «Kas sa oled vägivaldses suhtes»!
Siin on mõned näited, need küsimused pole ilmtingimata samasugused sõna-sõnalt. Küsimusi kommenteerib Triin Raudsepp.
Ega sul suitsiidimõtteid ei ole? «Seda on ohvritelt teinekord raske küsida, aga mõnel puhul me saamegi jaatava vastuse. Ohvrile mõnikord tundub, et ainus lahendus vägivalla lõppemiseks on see, kui teda enam ei oleks.»
Kas sa kardad? «Küsitakse inimese hirmu kohta. Mõni kannatanu ei tunne hirmu ka siis, kui tal on ribid sisse löödud, aga mõnel on täiesti surmahirm juba siis, kui teo toimepanija hakkab tema majale lähenema. Vahel on inimene vägivalla enda jaoks normaliseerinud, ta on nii kaua selles elanud. Ta teab, et vägivald tuleb jälle, aga kui see ära kannatada, järgneb võib-olla ilus faas.»
Kas sa kardad vägivalla kordumist? «Selle vastu inimene tavaliselt tulebki abi otsima - ta kardab, et vägivallatseja teeb seda jälle.»
Kas partner/elukaaslane takistab sul teistega kohtuda? «See on ka üks sagedane asi, mida me näeme - läbiv dünaamika on selline, et sõbrad ei käigi enam külas, telefon võetakse ära ja ei lubata enam helistada. Ohver isoleeritakse.»
Kas sa oled püüdnud lahku minan või soovid sa seda teha? «Selle abil saame hinnata riski: kui inimene proovib hakata sellest suhtest eemalduma, siis riskid kasvavad. Nii teame me, kuidas paika panna turvaplaan ja teda toetada.»
Kas sa oled viimase 18 kuu jooksul olnud rase või sünnitanud? «On välja mõõdetud, et rasedus ja sünnitus kasvatab tunduvalt vägivallariske. Naine on siis nõrgemas olukorras, vägivallatseja tunneb aga siis suuremat omanditunnet ja võib hakata oma tegusid tihedamini tegema.»
Kas ta on kasutanud relva või ähvardanud sind terariistade või nugadega? Kas ta on ähvardanud sind või kedagi teist ära tappa? «See näitab juba väga suurt riski. Peab aga meeles pidama, et väga sageli on kodus vägivallatsev inimene kodunt väljas olles kontrollitud ja rahulik.»
Kas ta on sind lämmatanud või põletanud? «Varem, kui me MARACi ei kasutanud, ei küsitud tihtipeale seda küsimust. Tõsise perevägivalla puhul tuleb aga põletamist, lämmatamist või uputamist väga palju ette.»
Kas ta on vigastanud lemmiklooma? «Ka siin saame palju jah-vastuseid.»
Kas vägivallatseja ise on ähvardanud enesetapuga? «See on vägivaldse suhte dünaamiline osa: «Ma tapan end ära, kui sa minu juurest ära lähed!»»
Vägivallatsejale ei pea andestama
Ohvrite jaoks võib segadust tekitada ka sõna lepitus, mida sotsiaalkindlustusamet ühe ohvriabi teenusena pakub. See ei tähenda, et ohver pannakse vägivallatsejaga ühte ruumi kinni, kuniks kõik andeks antakse. Tegemist on delikaatse ja läbimõeldud läbirääkimisega, mille käigus ohver saab öelda, mida tal on vaja, et ta end taas turvaliselt tunneks - ja vägivallatseja peab nende tingimustega nõus olema, peab hakkama otsast tekitatud kahju korvama.
Inimesel, keda on mõnitatud, solvatud, pekstud, võib olla aga väga keeruline välja mõelda ja öelda, mida üldse saaks teha, et juhtunut natukenegi heastada. «On selliseid inimesi, kes tahavad, et vägivallatseja kirjutaks talle vabandava kirja, vahel on sooviks, et ei tarbiks alkoholi, või osaleks sotsiaalprogrammis,» loetleb Raudsepp ja lisab, et on meetmeid, mida saab rakendada ka läbi prokuratuuri. Seda, kas vägivaldur ka päriselt oma lubadusi käitumise muutmisel täidab, saab kontrollida ja seda tehaksegi. Samas on selge, et lepituseni jõudmine on samuti pikk protsess ja ka siin kasutatakse MARACi abi, et aru saada, millisel puhul lepitust üldse vaja on.
Kõige suuremad hirmud: kuidas ma ellu jään
Gaaver sõnab, et lisaks vägivalla kordumisele on ohvritel teisigi suuri hirme. «Kõige rohkem kardetakse, kuidas majanduslikult toime tulla, kui vägivaldsest suhtest lahkuda,» räägib Gaaver. «Kuidas ma üksikvanemana hakkama saan? Kuidas me need lapsed jagame? Kuidas me selle maja pooleks teeme? Kõik need on painavad küsimused, sest vägivaldsest suhtest lahkumine lööb elu niivõrd sassi, et sageli ei oska nad kuskilt pihta hakata. Kust leida seda tugevust, et edasi minna? Paljusid on vägivald niivõrd nõrgestanud, et raske on ennast näha ja end üles leida.»
Vahel on nii, et lahkuminekuotsusega sageli tõeline võitlus kannatanu jaoks alles algab, mis väga sageli viib ohvrid ka kohtusse, kus taasohvristamise oht on suur. Vägivallatsejaga rinda pistmine võib panna kannatanu taas valusaid sündmusi läbi elama. Kui peres on lapsed, võivad asjad olla keerulised ning mõistlik on alati ka siin asjatundjate abi paluda. On oluline, et vägivalla puhul pööratakse olulist tähelepanu peres elavatele lastele.
Eesti kohtupraktikas aetakse üsna rangelt seda joont, et mõlemal vanemal on õigus laste eludes osaleda ning kahjuks peavad seetõttu paljud ohvrid vägivallatsejaga aastaid kohtuma. Maailmas tehtud uuringuid vaadates on selge, et kui tahta last paremini kaitsta, peab arvesse võtma eelkõige kannatavat lapsevanemat, tema õigus ja vajadusi.
Gaaver ja Raudsepp tõdevad ettevaatlikult, et vahel on see kohtuotsuseid arvesse võttes keeruline. On ka juhuseid, et hoolimata kogutud tõenditest teise vanema vägivallatsemisest ka lapsega, ei võta kohus seda kuulda ning hooldus- ja isegi otsustusõigus jääb mõlemale vanemale. Jah, ka vägivallatsevale.
«See on keeruline ja mitmetahuline probleem, aga ma tahaks uskuda, et üha enam hinnatakse lapse heaolu süsteemselt ja professionaalselt, võetakse arvesse ka vägivallakogemust ja seda, et ka vanematevahelise vägivalla nägemine on lapse jaoks kahjustav,» loodab Raudsepp.
Helgeid hetki jagub õnneks ka
«Minu juures käis üks meesterahvas,» räägib Anne-Ly Gaaver. «Tema naine ütles talle, et sa oled vaimselt minu suhtes vägivaldne, ja see ehmatas mehe ära.» Kohkunud mees pöörduski otse ohvriabitöötaja poole ning rääkis Gaaveriga kaks tundi. Gaaver selgitas, mis on vaimne vägivald, nad arutasid üksipulgi läbi mehe suhtes toimuva, lahkasid tülide dünaamikat ja arutasid probleeme. «Ta lihtsalt tundis muret, et mida edasi teha ja kuidas käituda. See ongi hea näide sellest, mis on suurim vahe võrreldes ohvriabi algusaegadega - meie poole pöördutakse juba ennetavalt ja rohkem pöördub ka mehi.»
Raudsepp ja Gaaver tunnistavad mõlemad, et hoolimata süsteemis töötatud aastatest tunnevad nad ikka, et on alles värsked ja et teha on veel inimeste abistamiseks palju. «Ma väga imetlen kõiki meie ohvriabitöötajaid, kes on selle raske tööga toime tulnud,» sõnab Raudsepp, et tõepoolest on tegemist ametiga, mis vaevab hinge rohkem kui ehk mõni teine. Et inimkonna jõhkra palge nägemine südant ei purustaks, on üks olulisemaid asju omavahel rääkimine. Gaaver selgitab, et keerulisi juhtumeid arutatakse omavahel läbi, abiks on ka supervisiooniteenus.
Rõõmuhetki on muidugi ka selles ametis, hoolimata kõigest õudsest, mida ohvriabitöötajad igapäevaselt näevad. «Need lahendused ei ole kiired, need lood on pikad,» ütleb Gaaver. «Mõnikord pakub rõõmu ka see hetk, kui kannatanu on sedavõrd tugev, et ta ütleb: «Jah, nüüd ma olen valmis. Ma olen teinud otsuse, et ma kaitsen oma lapsi ja püüame siis niimoodi, et ma tulen sealt suhtest ära.»» See rõõmuhetk võib olla muidugi magusvalus: ohvriabitöötajad teavad, et kannatanu võib sinna suhtesse tagasi pöörduda, et vägivald võib korduda...
«Pikaajalised ohvriabitöötajad räägivad ka sellistest hetkedest, kus aastaid hiljem tuleb inimene tänaval vastu ja särab,» lisab Raudsepp. «Ta on rõõmus, muutunud, elujõudu täis.» Gaaver toob näiteks ühe kolleegi, kes kohtus endise kliendiga - endisest ohvrist on tänaseks saanud teiste ohvrite abistaja. «Ta oli nii õnnelik! See oli kolleegi jaoks täielik motivatsioon!»
Kuid kõige rohkem rõõmustab ohvriabitöötajaid see, kui abivajaja nendeni jõuab. Esimene samm selleks on helistada numbril 116 006.