Sõbranna eksperiment ⟩ Avastasin igavese nooruse saladuse!
9. veebruar 2020, 15:43
Ma olen tugevalt kehapositiivsuse usku. Iga keha on omal kombel ilus ning kõik algab enesearmastusest. Kuid ilmselt teab iga inimene, et absoluutselt kõigega enda juures on väga raske rahul olla. Mul on neid asju keha juures üsna mitu, kuid õnneks on ka viise, kuidas seda olukorda muuta.
Nii näiteks olen ma eluaeg hädas olnud oma juustega. Neid on olnud üsna võimatu sättida, nad ei püsi hästi pea ühegi töötluse tagajärjel ja lõppeks olen ma nende peale nii palju vihastanud, et panin neile suisa eraldi nime – ma kutsun oma juukseid tiitudeks. Ma ei oska enam täpselt seletada, miks.
Õigem on vist öelda, et ma kutsusin neid tiitudeks. Sest nüüd on mul peas selline lakk, et iga kord peeglisse vaadates esiti isegi ehmatan.
Jah, ma lasin endale panna juuksepikendused. Ja ma olen selle otsusega väga rahul.
Olen juuksepikenduste peale juba aastaid mõelnud, kuid sõbrannade räägitud õuduslood tekkivatest pusadest ja väljalangevatest juustest – rääkimata üsna krõbedast hinnast – on mind seni tagasi hoidnud. Kui aga lõpuks julguse kokku võtsin, võttis Cybercati juuksepikenduste spetsialist Kristiina Kalev kiirelt mul paljud hirmud maha. Tal endal on olnud pikendused 16 aastat ja ei kavatse neist iialgi loobuda.
Müüt: juuksepikendused ei kahjusta oma juukseid. Tegelikult kahjustavad pikendused juukseid küll, kuid kas üldse ja kui palju, on väga individuaalne. Õigete võtetega paigaldatud ja hooldatud pikendused kahjustavad minimaalselt. Seda eeldusel, et koduhoolduse võtted on õiged ja salongihoolduse vahet ei jäeta liiga pikaks. See peaks jääma kahe kuni nelja kuu vahele.
Nii vaatasin ma endale õhtul enne pikenduse panekut peeglis otsa ja «imetlesin» oma rotisabakest. Kas tõesti saabki minust kaunite juustega Rapuntsel?
Istutud tunnid toovad väärt tulemuse
Salongis tuleb pikenduste panekuks muidugi parajalt aega varuda. Õnneks saab aega targalt kasutada – sülearvuti kaasa ja polegi erilist vahet, kas lugu valmib kontorilaua taga või peegli ees. Kristiinaga üheskoos valime välja värvi (olen alati igatsenud täpselt seda õiget tooni liivakarva blondi) ning kui ta mulle pikendusi näitab, kukun vaat et toolilt maha. Kas tõesti see on kõik varsti mu rotisaba asemel?
Aeg lendab rutemini kui oskasin arvata. Juba ongi pool pead tehtud, siis juba heljuvadki mul õlgadel printsess Elsa kiharad. Natuke sirgendamist ja võingi minna. Kontorisse astudes panevad kolleegid mängima «Rapuntsli» laulu ning ei suuda ära imestada. Jah, ka ma ise olen imestunud. Pilt peeglis on nii võõras, et ma ei saa õlult raputatud tunnet, et kannan liiga ilusat parukat.
Pikkade juustega harjumine võtab tõesti oma aja. Samal õhtul tunnen end üliemotsionaalsena – see juhtub mul alati, kui viin läbi põhjaliku stiilimuutuse. Mäletan, kuidas pärast poisipea lõikamise esimest kergendust pärast kodus nutta ulusin. Juuksed lihtsalt on nii emotsionaalne teema, pole midagi parata. Ka positiivne muutus on raske läbi töötada.
Elu patsikuna
Aga siis alles mu sõit algab! Alguses kannan juukseid enamasti patsis, seda ka Kristiina soovitust järgides magades.
Müüt: pikendused tuleb panna ööseks kinni. See ei ole kohustuslik ja midagi halba ei juhtu ka lahtiste juustega magades, aga pikendused peavad kauem vastu, kui nad ööseks õrna punupatsi panna. Enne ja pärast magamist on soovitav juukseid õli või spreipalsamit kasutades läbi kammida.
Patsis kandmine aitab mul ka paremini juustega harjuda. Kuna ma olin oma pärisjuusega väga rahulolematu, kandsin juukseid enamasti krunnis või kinni. Ma lihtsalt pole harjunud juukseid lahtisena hoidma, pealegi jäävad pikad juuksed koguaeg nüüd selja alla kinni. Aga juba paari nädalaga tunnen end piisavalt enesekindlalt, et vahetult pesujärgsel päeval neid päev läbi lahti hoida.
Pesust tuleb eraldi muidugi rääkida. Esiteks kulub selleks nüüd palju rohkem aega ja – vett! See viimane ei tohiks olla üllatav, kuid kuna mu elu käib üsna väikse boileri veejao taktis, siis istungi ühel õhtul lõdisedes vannis, sest soe vesi on otsa saanud, juuksed aga vajavad veel loputamist.
Müüt: pikendustega on vaja kasutada spetsiaalseid tooteid. Pikendused ei vaja spetsiaalseid šampoone, palsameid ega mingeid muid juuksehooldustooteid. Õige šampooni leiad, kui valid selle vastavalt oma peanahale (mis ei ärrita peanahka, mis hoiab juuksed kohevad ja kenasti puhtad). Palsam või mask vali vastavalt juuksetüübile: pikendustega enamasti võiks kasutada midagi tõhusat pikkadele kahjustatud juustele, et nad oleksid head ja pehmed ning hästi kammitavad. Ka sügavpuhastavat šampooni, kuivšampooni, toonivaid maske/šampoone ning spreipalsamit võib kasutada.
Juukseid pese nii tihti, kui vaja. Peanaha juurest hõõru nagu tavaliselt, juuksepikkust pese õrnemalt (mitte nagu sokke!) et neid mitte liigselt hõõruda. Palsamit/maski peale kandes kammi juuksed sõrmedega läbi ning seejärel kasuta õrnalt ning ettevaatlikult kammi või harja, et toode korralikult juustesse saada. See liigutus aitab ka palsamil juuksesoomust sulgeda ning lisab kannatust mõjuaega ära oodata.
Teine häda ilmneb juba esimese pesu järel: mu enda juuksestruktuur on nii lokiline – või õigemini kahuline – et ilma sirgendamata on vahe drastiline ja juuksepikendused ilmselged. Kuna ma aga ei taha iga kord pärast pesu juukseid kuumtöödelda, pöördun murega Kristiina poole. Ta pakub lahenduseks keratiinhooldust ja kui ma sellegi läbi teen, siis jääb mul karp lahti – miks ma varem pole seda hooldust teinud?! Mu enda juuksed jäävad pärast kerget föönitamist hoidma sarnaselt pikendustega ja kuigi ma moe pärast need kiirelt ka sirgendan, võiksin ka niisama välja minna. Imeline!
Kristiina, muide, tunnistab siis, et minu Instagramil enne kinnituste panemist ringi käies tõdes temagi, et mu juuksed tunduvad väga keerulised olevat ja ta alguses isegi kahtles, kas pikendused üldse õnnestuvad. Õnneks on tegelikult mu juuksed üsna paksud (kuigi isepäised ja kahused), seda vähemalt peanaha lähedalt, nii et saime asjaga kenasti hakkama.
Kasvuraskused
Emotsionaalsest kohanemisest ma juba rääkisin, kuid harjumist nõudvaid hetki elus uute juustega on veelgi. Esiteks: mul on palav! Olen üsna külmalembeline inimene ja tänan jumalat, et võtsin selle eksperimendi ette talvel. Peanahal on ikka palju palavam kui tavaliselt. Plussiks on see, et saan nüüd kanda mütse ja seejuures välja näha mitte nagu vettinud kassipoeg, aga meie sooja talve tõttu ei tahagi seda eriti teha.
Müüt: juuksepikenduste kinnitused kardavad sauna. Vastupidi, saunas käies võid panna maski juustesse, et kuumus sellel paremini imenduda laseks.
Teiseks on juuksepikendused üllatavalt rasked. Vahetult pärast paigaldamist on peanahk hell, kuid ajaga see olukord ka leebus. Samas ei saa ma kanda juukseid teatud viisidel, näiteks krunnis või kõrges hobusesabas – lihtsalt liiga raske on, pealegi pole hea pikenduste kinnituskohti vastupidisesse suunda käänata. Tunda on ka kinnituskohti ja harjates tuleb olla ettevaatlik, et endale mitte haiget teha. Kinnitusi tuleb ka soengu sättimisel arvesse võtta.
See-eest on mul valikus nüüd nii palju erinevaid soenguid, mida polegi veel katsetama jõudnud hakata. Olen suur punutiste fänn ja naudin nüüd täiega seda, et tehtud patsid ja kohevad jäävad, mitte ei taandu number 10 niidiks.
Kuid kõige üllatavam juustepikenduste nö kõrvalmõju on sootuks teisest vallast. Nimelt peetakse mind nüüd 10-15 aastat nooremaks! Arutasin asja kolleegi ja tööabikaasa Kristina Herodesega, kel kül pole juuksepikendusi, kuid kel on endal vägev lakk, ja ta nõustus. Pikad kaunid juuksed ilmselt ongi nooruse salaallikas! Kuigi muidugi on ilmselt asi selles, et kui inimene tunneb end oma soengu ja lõikusega hästi ja mugavalt, kiirgabki temast mitu korda enam enesega rahulolu ja enesekindlust.
Ma ei tea, kauaks mul jätkub kannatust nii pikkade juustega elada. Olen väga sagedane välimusemuutja, vähemalt mis juustesse puutub. Mulle meeldib välimusega mängida. Aga vähemalt praegu naudin oma uut noorust ja kaunist lakka ning seda, et kallim mind nüüd Rapuntsliks hüüab. «Igal naisel on õigus ilusatele juustele,» ütles ka Kristiina Kalev. Ma pean temaga nõustuma.