Ämmaga püstihädas: appi, ta kasutab minu hambaharja

«Olen oma abikaasaga olnud koos juba pea 14 aastat. Kui me kihlusime, ütles mu ämm Barbara otse näkku, et tal on raske leppida, et tema poeg minuga abiellub.

Asjad ei muutunud kunagi paremaks. Ta teeb pidevalt mu kehakaalu kohta märkuseid. Ämm ütles, et talle ei meeldi mu vanemad ja nad ei tekita talle kunagi külalislahkuse tunnet. Kui ämm külla tuleb, tuhnib ta mu vannitoa sahtlites ja kasutab minu isiklikke asju (juuksehari, hambahari). Ta sorib kõik kapid läbi ja viib avamata toidupakendid endaga koju kaasa. Ta lausa istub vannitoa ukse taga, kuni keegi sealt väljub ja siis siseneb. Täiesti haige!

Saime abikaasaga hiljuti lapse. Kuna Barbara elab kaugel, ei käi ta väga tihti külas ja teatas, et hakkab nüüd korra kuus käima, et meie lapsega suhelda. Meie kodu on väike – meil on ainult kaks magamistuba. Oleme talle varasemalt soovitanud, et ta võiks hotelli jääda, aga solvub sellise soovituse peale. Tema külastus kord kuus kõlab kohutavalt. Kuigi ma soovin, et mu tütrel tekiks oma vanaemaga side, ei meeldi mulle mõte veeta aega kellegagi, kes on minu vastu nii lugupidamatu ja ebaviisakas. Viimane kohtumine lõppes pisaratega.

Ma olen totaalselt ärevil, kui pean selle naisega aega veetma. Abikaasast pole ka kasu. Ta pole suhtluses hea, harjub asjadega kiiresti ära ja üleüldse tolereerib oma ema käitumist. Ma olen püüdnud Barbarat tundma õppida ja kohaneda, kuid ta muudab oma käitumise nipsuga veelgi vastikumaks.»