«SURMAVAD NAISED» ⟩ Surnukeha vedeles korteris kaks ööpäeva: hävitasime asitõendid, aga politseid kutsuda ei julgenud

Kuriteo sooritanud Enel.

FOTO: Kuvatõmmis Surmavad naised

«Surmavad naised» esimeses osas rääkis oma traagilise loo Viljandist pärit Enel, kes aitas oma abikaasa kohutavale tapatööle kaasa ja mõisteti karistuseks kaheksas aastaks vangi.

Enel ja Jaan kohtusid ühel kaunil päiksepaistelisel päeval, Pärnus. Peagi otsustati kokku kolida ja mees leidis endale kiiresti küünlavabrikus tööd. Kooselu möödus kaks aastat harmoonias. Enelil oli küll Jaaniga kohtudes kirg, aga mitte tõeline armastus. Jaan seevastu soovis Eneliga kindlasti abielluda. Kuna Jaani tegi mõte abiellumisest nii õnnelikuks, oli Enel lõpuks nõus. «Mõtlesin, et aga miks mitte. Ega see mult tükki küljest ära võta,» kirjeldab Enel ettepaneku vastuvõtmise momenti.

Katrin Lust vestleb Eneliga sealsamas kodus, kus jubetu tegu aset leidis.

FOTO: Kuvatõmmis Surmavad naised

Paar abiellus ja peale liidu sõlmimist hakkasid pihta ka esimesed armukadedushood. Enel, kes polnud kunagi vägivalda kogenud, kirjeldab, kuidas jäi ükskord sõbrannaga kauemaks kohvikusse istuma. Koju jõudes oli Jaan marus ja hakkas naist kägistama. Enel kutsus mehele mõned korrad ka politsei, aga aina enam tekkis tunne, et on omaenda kodus vangis. Naine palus korduvalt lahutust, aga Jaan keeldus kategooriliselt. Enel hakkas suhtest väljapääsu otsima.

Enel leidis ühel kargel veebruarikuul sotsiaalmeediast üles oma vana armastuse Arti. Mida pingelisemaks tema suhted Jaaniga muutusid, seda kuumemaks läksid vestlused Artiga.

Fotol on Arti, kes istub kohtusaalis.

FOTO: Kuvatõmmis Surmavad naised

Enel oli Artile kirjutanud, kuidas vajaks uut telerit, aga lisas kirja ka midagi sellist, mis osutus naisele saatuslikuks: «...järelmaksu ma ei saa, aga selleks puhuks ongi mul abikaasa muretsetud, kindla töökohaga. Aga kui kõik valmis, plaanin leseks jääda.»

Kui alguses määras Tartu maakohus karistuse abikaasa tapmise mitteteatamise alusel, siis hiljem pani ringkonnakohus naise trellide taha juba kõige karmima paragrahvi alusel. Toimiku vahel on lehekülgede kaupa Eneli ja Arti vahelisi vestlusi, aga just see koht, kus Enel räägib leseks jäämisest, on kellegi poolt toimiku vahel eraldi välja toodud pastaka ja suure hüüumärgiga.

Eneli sõnul sai abikaasa Jaan üsna kiiresti aru, et tema naise päevad mööduvad mitte oma mehe eest hoolitsedes, vaid hoopis arvutis kellegagi suheldes.

Aga nüüd lähemalt tollest kohutavast ööst

Enel oli tol ajal olnud väga tihedas ühenduses Artiga ja neil mõlemal oli suur soov kohtuda. Enel ütleb Katrin Lustile, et Arti kutsus teda Tallinna külla, aga jätab mingil põhjusel mainimata, et Arti oli tegelikult ise esmesena naisele Viljandisse külla tulnud. Paar veetis koos väga intiimset aega.

Enel lõi end üles ja sõitis maikuu eelviimasel päeval pealinna. Paar veetis koos mõnusalt aega ja võeti napsu. Järgmisel päeval viis Eneli tuttav naise tagasi Viljandisse. Enel hakkas Artiga hüvasti jätma, aga too ei soovinud naisest enam hetkegi eemal viibida. Arti istuski autosse ja sõideti koos Viljandisse.

Arti ja Enel jõudsid Viljandisse kella 18 paiku õhtul. Arti teadis, et Eneli abikaasa on kodus, aga sellest hoolimata vantsis ta naise järel korterisse. Elutoa lauale pandi viin ja mõned GINid, mida seltskond pingelises õhkkonnas üheskoos tarbima hakkas.

Enel lootis naiivselt, et mehed saavad sõbralikult kenasti läbi, aga mingil hetkel Jaan siiski lahkus kodust. Enel ja Arti tiksusid mõnda aega naise elutoas veel edasi. Ühel hetkel tundis naine end väsinuna ja läks magama.

Enel ärkas uuesti kella 22 paiku õhtul, et minna magamistoa ahjusuu ette suitsu tegema. Ühtlasi märkas ta, et Arti oli end tema kõrvale voodisse magama sättinud. Samal hetkel saabus koju Jaan, kes esimese asjana elutuppa saabudes arvas, et õhk on puhas. Seejärel läks Jaan magamistuppa, et magama heita ja avastas voodist ees Arti.

Jaan lohistas Arti karvupidi elutuppa ja istus talle otsa, hoides kramplikult mehe juustest kinni. Arti karjus valust ja Enel nägi ainsa abivahendina püksirihma, millega soonis Jaani kõri kinni, et too käed lahti laseks. Arti pääses vabaks ja virutas Jaanile tooliga jalgadesse. Järgmisega haaras Arti laualt noa ja hakkas sellega Jaanile virutama – kokku 39 korda.

Enel ja Arti kohtusaalis.

FOTO: Kuvatõmmis Surmavad naised

Kuni selle hetkeni oleksid nii Enel kui Arti pääsenud vangiminemisest enesekaitse põhjusel, aga asjad kulgesid paraku edasi. Kuigi Jaan lebas juba oma vereloigus ja vaakus hinge, ei suutnud Arti lõpetada ja jätkas pussitamist. Enel ei suutnud pussitamist pealt vaadata ja jooksis hirmunult magamistuppa peitu.

Enel ja Arti andsid kohutavast tapatööst politseile teada alles kaks ööpäeva hiljem. Vahepeal suutsid nad ära peita Jaani püksirihma ja noa, mis sai Enelile saatuslikuks, sest polnud võimalik tõestada, et naine ei pussitanud.

Enel kutsus lõpuks ise politsei. «Ma ei julgenud politseid kutsuda,» kuna oli paanikas, mis temast edasi saab. Lisaks mainib ta, et kaotas täieliku ajataju.

Jaan Pärna, Eneli abikaasa, tapeti 2014. aasta 31. mai ööl vastu 1. juunit.

Arti sai koletu teo eest 9 aastat vangistust ja Enel 8 aastat, millest reaalselt istus vangikongis ära 4 aastat. Enel sai samaväärse karistuse, kuna ei sekkunud tapatöösse, varjas asitõendeid ega teatanud kuriteost õigel ajal.

Eneli advokaat ei soovitanud kohtus Jaani vägivaldsust mainida, sest muidu jätab see alibi mulje. Ennetähtajalise vabanemise võimaluse tekkimisel tuli selle asjaolu mainimine siiski kasuks ja naine pääses vanglast jalavõru ja poole karistusaja lühenemisega.

Enel tunnistab, et tema kuritegu oli Arti üldse oma koju viia. Ta ei mõista, miks seda tegi.