LUGEJAMÄNG ⟩ Naine meenutab: olin oma esimestest kingadest nii vaimustuses, et kõndisin vaid mööda betooni!

Eks noorena sai ikka ema kingi jalga proovitud. Samas mäletan ma hästi, kuidas ma vanaema puukingi väiksena jalga panin ja nendega toas ringi kõndisin. Ise nii uhke, et sellised puukingad. Tagatjärele mõelda, siis näevad välja nagu meie täistallaga kingad, lihtsalt nüüd veidi moodsamad!

 

Aga ma mäletan väga hästi oma esimeste kingade ostu. Ma arvan, et käisin kuskil kolmandas-neljandas klassis, kui tahtsin endale ka kingi saada. Soov tuli sellest, et minu hea naabritüdruk tuli linnast ning näitas, et oli endale saanud uued kingad. Oo, kuidas ma neid imetlesin ja mõtlesin, et tahaks endalegi selliseid kingi. Kuna naabritüdruk oli lahke, siis lasi minulgi paar tiiru maja ees nendega kõndida. Natukene väikesed olid, aga jube uhke tunne oli neid jalga saada. 

 

Läksin siis hiljem koju ja rääkisin emale ka, kuidas hetkel Tartu kingapoes on müüa NII ILUSAD kingad ja ehk saaks minagi omale sellised. Kuna elasime linnast veidi väljas, siis kohe ma neid muidugi ei saanud, kuid saamata need ka ei jäänud. Õige pea oli isal ja emal linna asja ja sain kaasa minna, et vaadata kas kingad on veel alles. Tollel ajal oli Tartu bussijaama lähedal nagu Walking ja seal need minu noore lapse silmis ilusad kingad asusidki.

 

Mäletan, kuidas kohe poodi sisse minnes sinna tormasin ja kingi valima hakkasin. Olid valged ja lillad. Tahtsin ka ikka lillasid nagu mu naabritüdrukul, ainult et veidi teistmoodi kinnitusega. Koju minnes ei jõudnud ma ära oodata, kunas need jalga saan panna ning naabritüdrukuga koos kõndima minna.

 

Issand... See ajab praegu nii naerma, aga me kõndisime mõlemad oma kingadega ümber maja. Miks ümber maja? Sest seal oli see meeter betooni, mille peal oli nii hästi kuulda, kuidas kingad klõpsuvad, kui astuda?.

 

Selline oli minu esimene mälestus väga-väga soovitud kingadest. Ja tõele au andes: need nägid tollel ajal nii coolid välja ka. Vähemalt läbi minu väikese lapse silmade!