T, 29.09.2020

Eestlanna Hispaanias: vaatame arusaamatusega Eestit, kus on võimalik veel olukorda päästa, kuid seda ei tehta

Naine tühjal Malaga tänaval 15. märtsil 2020

FOTO: Jorge Guerrero/AFP/Scanpix

Reede, 6. märts: Hispaanias on registreeritud 400 Covid-19 viirusesse nakatunut. Rahvas on siin Malagas endiselt rõõmus ja optimistlik, istutakse baarides-kohvikutes, poodides vetsupaberit jagub. Mitte keegi ei aima veel, et need on viimased päevad normaalset elu, kuigi ajalehtede esikaaned on juba koroonauudiseid täis ning ka tänaval on see omavahelistes jutuajamistes väga aktuaalne teema, kirjutab meile Hispaanias, Malagas elav eestlanna Maria Gellert.

Möödub üks nädal ning olukord on juba drastiliselt muutunud. Viirusesse nakatunuid on 5200, mis tundub sel hetkel hiigelsuur arv. Riigi tasandil hakatakse seoses koroonaga riburadapidi igasuguseid otsuseid vastu võtma. Suletakse kõik haridusasutused, baarid-kohvikud, rahvakogunemised keelatakse ära. See on hetk, kui ka siin saab lõpuks alguse vetsupaberipaanika.

Inimesed on ka üleüldiselt veidi segaduses ja põgenevad igas suunas: kes koju, kes teise linna, kes teise riiki. Ja kellel kusagile kiiret ei ole, need seisavad siis tundide kaupa toidupoe sabades. Kuid paljud inimesed võtavad koolide sulgemist lihtsalt koolivaheaja ja lisapuhkusena, just nagu hetkel Eestiski. Käiakse lastega rannas, mänguplatsidel, looduses, veedetakse sõpradega lõbusalt aega.

Soovitusest kodus püsida saab seetõttu karm käsk – sest ainult nii saab muidu sotsiaalse hispaanlase lõpuks koduseinte vahele. Trahvid on suured ning tavainimene võib väljuda vaid põhjendatud juhtudel, näiteks toidupoodi, apteeki, tubakapoodi või ajalehekioskisse minekuks. Sinnagi vaid üksinda ning mitte kaugele kodust. Suletud on kõik mänguväljakud, rannad, pargid ning ka sportimiseks või jalutamiseks ei tohi kodust väljuda.

Muide, igal õhtul kell 8 läheb kõik see rahvas siin rõdudele ja plaksutab tänutäheks arstidele ja kõigile teistele, kes seal sõjatandril ennastohverdavalt ja hinge tõmbamata viirusega võitlevad. See on hispaanlaste jaoks praegusel ajal päeva tähtsaim hetk.

Möödub veel üks nädal – esimene karantiininädal – ning nakatunud inimeste arv ületab juba 20 000 piiri. Päevased uute nakkusjuhtude ning koroonasurmade numbrid teevad pööraseid rekordeid ja vaid ühe nädalalõpu jooksul tõuseb nakatunute arv juba 33 000ni. Haiglates napib nii vahendeid kui töökäsi. Kõik me igatseme neid kahe nädala taguseid muretuid aegu, mil veel hirmu ei olnud. Kõik me mõtleme, et mis siis, kui oleks… kui oleks riik kiiremini karantiini välja kuulutanud, kui oleks õigel ajal reageeritud. Kõik me vaatame arusaamatusega neid riike, kellel praegu oleks veel võimalik olukorda päästa, kuid seda ei tehta. Kahjuks on ka Eesti üks neist.

Nädal tagasi jäid meie lapsed koolist koju koduõppele ning suur osa riigi kodanikest kaugtööle. Nädal algas loomulikult tohutus kaoses, igasugust infot, kirju jne tulvas igalt poolt sisse. Laste kooligrupid, töömeilid jne: mida teha, kuidas olla, mis saama hakkab jne. Ning laste koduõpe. Esimene pool nädalast tundsid õpetajad vist, et peavad kõigile tõestama, et nad ikka usinalt tööd teevad või siis ehk hoopis kartsid, et äkki on lastel kodus jube igav? Nii nad siis jagasid lastele aina iga päeva jaoks nelja-viie tunni jagu ülesandeid.

Nädala keskpaigas loksus asi lõpuks siiski paika ja saadi aru, et oleme niigi kriisiolukorras ja stressis, et koolitööd ei peaks lapsevanematele praegusel raskel ajal veel üks lisastressiallikas olema, vaid tähtsam on, et lapsed ei unustaks küll õppimist, kuid ei mindaks sellega ka liiale. Ja mida peaksid tegema need vanemad, kes töötavad ise kodukontoris, kõrval kolm-neli last, kellest igaüks vajab koolitöödega mitu tundi individuaalset tegelemist, või need, kes peavad kodust väljas tööl käima – arstid, politseinikud, toidupoodide müüjad jne.

Muide, igal õhtul kell 8 läheb kõik see rahvas siin rõdudele ja plaksutab tänutäheks arstidele ja kõigile teistele, kes seal sõjatandril ennastohverdavalt ja hinge tõmbamata viirusega võitlevad. See on hispaanlaste jaoks praegusel ajal päeva tähtsaim hetk.

Mina käisin terve nädala jooksul kõigest ühe korra kodust väljas – toidupoes. Mõtlesin esialgu, et teen nädalavahetusel poest kojuveoga tellimuse, aga selgus, et nad praegusel hetkel enam seda teenust ei paku, kuna ei saa kliendile toodete olemasolu garanteerida.

Ühe teise firma toidupood küll pakub endiselt teenust, kuid kojuveo tarneaeg on kümme päeva ning eesõigus on vanematel inimestel. Nii et tuli paraku ikka ise kohale minna.

Seljakott selga ja rõõmsalt minekule. Mõnus tühi linn. Meie lähim Mercadona on umbes 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Teisel pool mäge nägin juba kaugelt politseiautot otse mu trajektoori peal seismas. Kõndisin muidugi sirge selja ja kindla sammuga edasi. Paganama tuul puhus mulle ka just vastu, nii et silmad jooksid juba vett – ideaalne aeg neil autoaken alla kerida ja küsida, et kuhu ma siis lähen kah… Lihtsast vastusest kusjuures ei piisanud, pidin seletama, et miks nii kaugele ja et see on tõesti lähim toidupoe valik. Mine siis ruttu, ütlesid nad ja viipasid mu minema. Natuke kõhe hakkas küll igatahes.

Aga vähemalt vedas, et ma neid sõjaväedžiipe ei näinud, kust valjuhäälditega teavitatakse, et kõik püsigu kodus. Põnevad ajad.

Ahjaa, trahv põhjuseta kodust välja tulemise eest on 601–30 000 eurot või kuni aasta vangistust. Karmimate rikkumiste korral isegi kuni 600 000 eurot. Trahvi tegemisega tagasi ei hoita ning mingit nalja siin pole. Riigikassa vajab raskel ajal täitmist, sest majanduslikult on see aeg suurele osale inimestest väga raske ning riigilt abi vajajaid tekib lähiajal tohutult. Politsei sõnul kogevad nad esimest korda oma karjääri jooksul seda, et tänaval noortekampadele trahvi tehes terve naabruskond neile akendest plaksutab. Sagedasemateks rikkumisteks ongi kas mitmekesi väljas käimine või kodust liiga kaugele minek, mille korral ei aita trahvist pääsemiseks ka poeskäigu või koeraga jalutamise vabandus.

Aga kuidas hispaanlased siis nüüd suhtlevad? Nii koosolekuid, koosistumisi kui ka pidusid ning ühiseid õllejoomisi peetakse interneti vahendusel. Lisaks saab naabritega ka üle rõduserva juttu puhuda. Hispaanlased ei nurise ja püütakse siiski positiivseks jääda. Palju rohkem ollakse mures mitte enda vähenenud sotsiaalse elu pärast, vaid nende, kes on haiglates päriselt nii oma lähedastest kui ka haiglapersonalist isoleeritud ning oma mures ja valus täiesti üksi.