KOLUMN ⟩ Heidi Ruul: sina, jah sina – lastega ja linna peal – mis sul ometi viga on?!

Heidi Ruul
, kolumnist
Copy
Heidi Ruul
Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Praegune olukord maailmas on pehmelt öeldes halb. Kõigilt meilt palutakse ainult üht: püsige kodus ja juhul, kui käitegi vahepeal väljas, siis palun hoidke teiste inimestega distantsi. Aga ei, see käib nii paljudel kas siis üle mõistuse või võimete.

Sõitsime möödunud nädalavahetusel perega linnast välja. Olles juba kaks nädalat põhimõtteliselt kogu aeg kodused olnud, tundus mõte üheskoos metsas jalutamisest nagu mõnus vaheldus. Paraku oli aga teekond sinna ja tagasi pilgeni täis momente, kui oleks kogu hingest tahtnud autost välja hüpata: ikka selleks, et karjas hängivatele inimestele pisutki mõistust pähe raputada. Jumala eest, väga kiiresti tekib täpselt selline tunne, et pagana paljudel inimestel ongi nii iseendast kui ka kõigist teistest absoluutselt savi!

Keegi ei palu sinult midagi erakordselt võimatut! Ma päriselt ei saa aru, miks on praegu vaja väikeste lastega mööda linna traavida. Miks on just praegu vaja oma üheksa sõbraga pitsat sööma minna? Ja see üks kord nädala jooksul, kui tõesti poes käimisest pääsu pole – miks pagana pärast sa siis mul järjekorras olles seljas pead elama? Mis sul viga on?!

Kõik eelnev ei ole karantiinis istuva naise igavusest valla pääsenud hullus. See kõik ongi päriselt nii – absoluutselt muretu! Kui eriolukorra kehtestamise ajal tundus mulle, et okei, tundub, et inimesed on siiski mõistlikud – noh, käivad suuremaid sisseoste tegemas, et mõnda aega isegi poes käimist vältida ja ilusti kodus püsida –, siis nädalavahetusel silma ja hinge kriipima jäänud inimesi täis ühistransport, rahvamassid loodusradadel ja randades ning endiselt üsna autosid täis kaubanduskeskuste parklad kinnitasid, et asi on hoopis vastupidi. Veelkord: sina, kes sa end nüüd ära tunned – mis sul ometi viga on?!

Mõeldakse, et see on vanemate inimeste probleem ja noori ning terveid inimesi see ju ometi ei puuduta. Ma julgen end ka veel noorte alla lahterdada, aga käsi südamel, mul tiksub kuklas küll teatud hetkedel midagi hirmu taolist. Ma ei taha haigeks jääda, sest ei ma ise ega isegi arstid ei tea hetkel, kuidas see olukord sel juhul kulmineeruda võiks. Ma ei taha haigeks jääda, sest ma ei taha, et minu lähedased haigestuksid. Maailmas on tänaseks kahjuks piisavalt näiteid sellest, et ka muidu terved ja aktiivsed noored satuvad koroonaviiruse tõttu hingamisaparaadi alla. Tegemist ei ole mingisuguse kauge murega – see on siin, praegu, ja see paisub iga päevaga üha suuremaks. 

Mitte, et mul oleks midagi kodus olemise või oma lähedastega ajaveetmise vastu, aga üle kõige tahaks ju tegelikult seda, et olukord võimalikult kiiresti normaliseeruks. Aga seda ei juhtu veel niipea, just sinu pärast, kes sa praegust olukorda tõsiselt võtta ei suuda.

Nii me siis istumegi kodus, aitame lastel õppida ja püüame ka ise töö tegemiseks kuidagi mõne hetke leida. Vaatame igal hommikul toiduvarud üle ja mõtleme hoolega läbi, kuidas saaks veel poodi minemisega venitada. Me isegi ei kaalu välja sööma minemist, vaid tellime selle toidu endale koju. Otsime värskes õhus viibimiseks vähemalt tund aega kohta, kus saaks liigseid kontakte vältides vahelduseks jalutada. Me anname endast kõik, absoluutselt iga päev. Aga sina? Ma tahan nii väga loota, et sina samuti, aga ma pole pime ja seetõttu tean, et üsna suure tõenäosusega see siiski nii ei ole.

Nii et palun, palun, palun: püsi kodus! Naudi seda aega, millest varasemalt alati puudu jäi! Ole oma perega, korista, kokka või küpseta midagi! Korraldage omakeskis õdusaid filmimaratone või pange üheskoos mõni suurem pusle kokku. Haara riiulist mõni hea raamat või lahenda kallimaga ristsõnu. Tee ükskõik mida, aga tee seda kodus, sest ainult nii saame selle ihaldatud normaalsuse ühel ilusal päeval ehk uuesti tagasi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles