21. jaanuaril 1924 suri nõukogude parteiliider ja liidu juht Vladimir Iljitš Lenin. Et kõikidel teda jumaldanud inimestel oleks võimalik suure juhi ja õpetajaga hüvasti jätta, lebas Lenini surnukeha kuus päeva Moskvas vaatamiseks väljas. Sel ajal polnud valitsusel plaanigi Lenini surnukeha säilitada, kuid asjad läksid teisiti. Oli tegemist ju ikkagi suure poliitilise režiimi loojaga.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lenin oli alati soovinud, et teda maetaks ema kõrvale, niisiis palsameeriti ta nö tavakombel ja pandi inimestele hüvastijätmiseks välja. Mõne aja pärast liigutati surnukeha ajutisse mausoleumi Punasel väljakul ning inimestel lubati jätkuvalt Leninit külastada – esialgse plaani kohaselt pidi see jätkuma mõned nädalad.

Ilm oli aga külm, Lenini põrm säilis hästi, külastajaid kogunes üle 750 000 ja nii otsustas valitsus jätta surnukeha vaatamiseks natuke kauemaks välja (kasutati ka selgitust, et seda nõuavad bolševikud ja töölised). Ainukesena oli avalikult plaani vastu Lev Trotski, kes pidas asja hullumeelsuseks.