KOLUMN ⟩ Loore Linnu elu mängureeglid. Igaühe panus läbi iseenda aitab päästa Maa

FOTO: Shutterstock

Kui väga lihtne on minna kaasa praeguse olukorra kõige mustemate prognoosidega, alluda maailmas valitsevale hirmule ja tunda seda endas. See on loomulik, sest ühises mõtteruumis valitseb suur ja hirmutav Tundmatu.

Ometi on igas olukorras ka midagi väga erilist. Midagi, mis aitab maailma muuta. Kuni on meie hulgas neid, kes on valmis endaga tööd tegema, siis on mõtet ka kirjutada – ma väga loodan, et neid inimesi on, ja mitte vähe. Kui tahta midagi muuta, siis on praegu selleks parim aeg. Mõnes mõttes oleme kõik justkui ootuses, millal see minuni jõuab. Ei saa lõputult eitada, kui juhtumid jõuavad lähikonda. Ma pean midagi tegema, mõtleb mõnigi. Ka suures plaanis on midagi toimumas, mitte ainult igaühe elus. Ja seda tuleks mõista.

On ülimalt oluline meenutada, et mitte miski ei juhtu põhjuseta, vaid kõigel on oma kõrgem eesmärk ja mõte. Ka antud olukord ei ole juhus, vaid teenib väga kõrget eesmärki – inimrassi arusaamiste muutmise vajadust, see antakse ülesandeks inimlikul tasandil.

Inimesed, me oleme unustanud koos eksisteerimise alustõed: ÜHTEKUULUVUSE, KAASTUNDE, SALLIVUSE, ARMASTUSE kõige ja kõigi vastu.

Kui meil seda jätkuks, täidaks korraldusi ega läheks kohtumistele, vaid näeksime vajadust eralduda, olla omaette, toimida targalt ja säästvalt, HOOLIDES teistest! Ja iseendast.

Miks meid on paisatud praegusesse seisu

Inimkond tegutseb üksnes saamahimu lainel, vahendeid ei valita. See on viinud Maa hävitamise teele ehk inimeste tõelise kodu hävingule. Praegune olukord on raputus, nagu maavärin. Miski ei teki niisama, ka praegu toimuv on häirekell – ei saa enam endistviisi! Inimesed on jõudnud oma külluslikku elu elades sellisesse faasi, kus pidev juurde saada tahtmine on normiks. Isegi kui kõike on piisavalt, tahetakse kogu aeg veel ja veel ja veel ja veel. Vaadake kasvõi iseennast – kõiki asju on piisavalt ka siis, kui üldse midagi juurde ei osta! Kui soovitakse saada midagi, mida on vaja, siis see on loomulik ja elu edasiviiv, aga enamasti soovitakse üleliigseid asju. Säästlik eluviis kui norm on kuhugi kadunud.

On palju seda, mida ihaletakse, ka mittemateriaalset. Kõige suurem iha objekt on võim, seda näeme poliitikute pealt eriti, iga hinna eest maailma valitsemise iha (globaalsel tasandi Hiina, ja nende juurest pääses valla viirus). Kui vaadata endasse, siis võib igaüks leida oma iha: võimu-, omamise-, igal juhul saada tahtmise. Kui vaadata perekondi, kus toimub vägivald (ei pea olema tingimata füüsiline), siis sedagi põhjustab võimuiha. Kui mõelda võimu olemuse üle, siis valitseb üleüldine teiste kritiseerimine, ahnitsemine, mittehoolimine, saamahimu – ja mitteandmine.

Kui vaadata praegust elu Maal, siis oleme jõudnud punkti, kus harjutame aktiivselt ühekordset kasutamist ja Maa ressursside kolossaalset hävitamist, karjudes samal ajal, et ei jätku.

Selle kõige toimumine on viinud energiad tasakaalust välja, nii inimeses endas kui ka keskkonnas. Universum püüab alati tasakaalu poole, aga kui liikumine on ühepoolne ja tasakaal puudub, siis liigutakse üksnes eksistentsiaalsele tasandile ja elu hääbub. Maa on asunud ennast kaitsma ja inimkond peab selles osalema.

Meil on vaja tegutsema asuda. Kuidas? 

Praegu ei ole veel hilja. On olemas võimalus suunda muuta, asuda olukorda parandama. Aga see saab toimuda ainult läbi üksiku indiviidi, igaühe isikliku panuse kaudu. Teisi me muuta ei saa. Mitte kedagi ei saa muuta, ei sina ega mina, aga maailma muuta saab – ainult läbi iseenda. Tõde on küll jah igaühel oma, kuid oma tõdesid ei saa ega tohigi teistele peale suruda, see ei toimi. Igasugused targutused, igasugune pealetükkiv arvamine ei anna mitte midagi. See on ego vajadus tark olemist välja näidata ja teistele peale suruda.

Iseendas tööd teha saab igaüks. Igaühel on tunded, mis kujundavad tegelikkust. Mitte üksnes mõte ei ole see, vaid tunded ja mõtted koos. Mõlemaid saab muuta. Hirm ja mure on tunded. Tunded on energia, mis vibreerib, ühtlasi ka osa ühisväljast. See on madalama tasandi energia. Kui samalaadseid tundeid on palju, muutub ühisosa. Kui hirm muutub valdavaks, muutub ka inimene nõrgemaks ja nõrgestatud organismil kahaneb vastupanuvõime haigustele. Et hirmust tulenev energia sõna otseses mõttes ei tapaks, on vaja selle tunde vibratsiooni muuta ja seda saab teha ainult igaüks ise.

Tunde muutmiseks tuleb see sõnastada, lauseks muuta ja välja öelda, just siis, kui tunned hirmu. Ja asendada, püüda sõnastada kõrgema vibratsiooniga sõnastus, mis tekitab hea tunde, leida midagi, mis on isegi praeguses hullus seisus hästi: näiteks tunda rõõmu, et päike paistab, kõigest hoolimata olen elus, või et praegu on rahulik olla. Kui igaüks püüaks kasvõi kord päevas leida oma elus midagi, mis on hästi, oleks selles palju abi. Kohe muutub võnkesagedus, mis on tunda ka ümbritsevas.

Asendada tuleks veelgi negatiivseid tundeid nagu viha, raev, sallimatus, süüdistamine, kritiseerimine, teiste väärtustamatus, halvustamine jne – vastandiks olgu rahu, rõõm, armastus, valgus, soojus, heameel. Ei aita ainult korrutamisest, tuleb seda ka rinnus tunda. Nii et süda teeb jõnksu. Mõeldagu endast kui väikesest lapsest, kes rõõmustab ja keksib lihtsalt niisama. Igaühes meist on see laps veel alles, kohtu temaga!

Et elu jätkuks, tuleb teha valik hea ja kurja vahel. Seda tuleb teha ise, teiste tehtud valikud ei toimi. ELURÕÕM. Leidkem see, võtkem lastest eeskuju, neil puudub saamahimu ja ahnus, nad on ka praeguse viiruse vastu immuunsed, nagu näitavad arvud. Kas selles pole ehk midagi mõtlemapanevat? Armastagem endid nii, nagu me oleme, puhta siira armastusega. Ka teisi nagu iseennast, kas pole mitte saabunud just see aeg, et seda lauset tõeliselt mõista.

Selle kirjapandu ajendiks on Mai-Agate Väljataga mõtted ja vajadus neid jagada. Aeg on selline, et igaüks saab anda oma panuse. Kuidas – ärgates unest ja võttes vastutuse.