Kolme naise lugu: koroonakarantiin viis mind kokku eluarmastusega

FOTO: Unsplash

Terve maailm on olnud viimastel nädalatel koroonakarantiinis. Uute suhete loomine tundub aina võimatuma ettevõtmisena. Kolme naise ellu on karantiin toonud hoopis täiesti uued tuuled, vahendab veebiportaal Elle.

«Koroona ajal kohtamas käimine on nagu lõputu muusika,» räägib 38-aastane produtsent Vicky Šotimaalt. «Karantiini ajal pead hoolikalt valima oma kohtingukaaslast, sest temast võib automaatselt saada ka sinu karantiinikaaslane.» On aeg, mil puhkuselt tagasi tulles pead arvestama sellega, et sinu reisikaaslastest saavad kaheks nädalaks ka sinu elukaaslased.

Kuidas leidsid aga need kolm naist endale kaaslased ajal, mil lähikontaktid ja reisimine on keelatud?

Ali, 28

«Kohtusime Hingega detsembris, mil käisime esimest korda ka deidil. Ta on väga lõbus ja veider inimene. Üsna pea tutvustasime üksteisele ka oma sõpru. Samas väljas käies ei tutvustanud me end kunagi paarina,» meenutab Ali.

Paar otsustas kaks nädalat tagasi oma suhte siiski «ametlikuks» teha ning naise arvates tuli see otsus paljude erinevate stressitekitajate mõjul. Kõige muu hulgas kaotas naine oma vanaema. Rasked ajad on noortele selgeks teinud, et nad soovivadki koos olla.

«See tuli kuidagi loomulikult ning mulle ei tundu, et oleksime otseselt oma otsusega kiirustanud. See olukord on küll väga uus mõlema jaoks, aga otsustasime seda ju koos. Minu suhe mõjutab meid mõlemat, aga koroonaviirus mõjutab kõiki,» lisab naine.

«Mina töötan kodukontoris, aga tema käib endiselt tööl õhuväes. Mul on kaks korterikaaslast, kes üritavad mind veenda mitte oma kallimat külastada, vähemalt mitte nii kaua, kuni ta tööl käib. Ma üritan neid austada aga ma soovin ka teda väga näha. Ma ei tea kaua veel jaksan nii olla. Väldin üksteisest täieliku eemaldumise olukorra tekkimist. Elame erinevates maakondades, aga tema maakonnas kehtestati karantiin ning ma ei soovi teda külastades karantiinilõksu jääda. Ma ei olnud kaua kohtamas käinud ja nüüd kui käin, siis me ei saa üksteist näha.»

FOTO: Unsplash

Samas arvab naine, et selline olukord muudab tema suhet tugevamaks. Noorte suhtlemine on olnud väga hea ning see on tekitanud neile veel suuremat tahet koos olla. «Pandeemia alguses mõtlesin küll, et mis nüüd saab. Siis otsustasimegi kokku jääda ja vaadata, mis tulevik toob. Võtame kontrolli millegi üle, mida me suudame koos kontrollida. Mul on lõpuks mõnusalt turvaline! Samas arvan ka, et üldiselt mehed ei muretse nii palju kui naised,» rõõmustab Ali.

«Loodan, et kui see kõik läbi saab, saame minna oma normaalse elu juurde ning näha üksteist sama palju nagu varem. Kui kaua see kestab ja milline mõju see meie elule või suhtele on? Ma ei oska öelda,» lisab naine lõpetuseks.

Teresa, 26

«Kaks kuud enne pandeemia New Yorki jõudmist, alustasin oma praeguse peigmehega kohtingutel käimist. Me oleme käinud selle aja jooksul mitu korda õhustamas ja külastanud muuseume. Veedame reede õhtud džässiklubides ning laupäeva pärastlõunal jalutame alati Central Parkis. Ta on armas ja hooliv ning tunnen, et olen väga armunud. Aga ma ei olnud kindel, kuidas karantiin meie suhtele mõjub. Kas ma näen teda? Kas me suhtleme telefonis edasi? Kas kõik saab korda? Või äkki kolime karantiini ajaks kokku? Ma väga lootsin, et kriis ei lõpeta meie suhet.»

Tuli välja, et karantiin viis paari hoopiski üksteisele lähemale. Nad kaalusid varianti koos naise korteris elama hakata ning mees koliski tema juurde. «Me tõime talle riideid ja teeme koos süüa. Meil on koos filme vaadates väga lõbus. Samuti mängime palju kaarte, joome veini ning naerame paljude karantiini kohta tehtud naljapiltide üle. Minu perekond saadab meile abipakke. Kui tunnen end pandeemia tõttu ärevuses, masseerib ta mu selga. Õues jalutamas käies paneme endale alati kaitsekindad kätte ning teeme pikki jalutuskäike. Vahel veedame tunde lihtsalt üksteisega rääkides.

Pärast koos veedetud nädalat karantiinis, otsustasime mõlemad head aega öelda telefonis olnud Tinderile. Ta ütles mulle: «Ma ei soovi enam kellegi teisega kohtama minna!» Ka mina ei soovinud. Mu kaaslane teatas Zoomi vestlustes ka oma sõpradele, et tal on nüüd ametlik karantiinikaaslane,» räägib Teresa õhinal.

FOTO: Unsplash

«Oleme üksteise kohta selle aja jooksul nii palju õppinud ja see on meie tundeid veelgi rohkem suurendanud. Eelmisel nädalal ütles ta mulle, et armastab mind. Tundsin, et olen valmis vastama samaga ning seda ka tegin. Tagasi mõeldes on see aeg olnud meie jaoks pigem nagu kiirelt saabunud mesinädalad. Meil on üksteisele palju küsimusi, mille puhul peame mõlemad palju kompromisse tegema, aga samas saame üksteiselt küsida ka tavaliste tööprobleemide kohta. See suhe on toonud mulle väga palju hoolitsust, eriti sellel hirmutaval ajal. Ma olen selle mehe eest väga tänulik! Ütlen ausalt, et ei uskunud, et võin kunagi isolatsiooni jäädes leida kaaslase või armuda,» sõnab Theresa lõpetuseks.

Addy, 25

«Tegelikult viis meid kokku tema ema. Ma elan Pennsylvanias ja tema elab Michiganis, aga oleme mõlemad pärit Ohiost. Kui eelmisel kevadel vanemaid külastades Ohios käisin, oli ka tema parasjagu seal. Tutvusime omavahel ning hakkasime sõnumeid vahetama. Peagi kutsus ta mind esimest korda ka välja. Me ei suhelnud iga päev, aga kui olime mõlemad taas Ohiost, käisime alati kohtingutel. Detsembris otsustasime lõpuks sõpruse kasuks ning tunnistasime üksteisele, et tunneme tegelikult mõlemad enamat. Suhtlesime veel mõnda aega, kuni ühel päeval ta lihtsalt kadus,» meenutab Addy.

Ühel hetkel oli mehe vaikus kestnud juba üle kuu. Siis aga saabus Addyle sõnum ning naine oli väga üllatunud. Samas tundis ta end reedetuna ning oli üsna ebaleval seisukohal. Sellest päevast peale hakkas paar lõpuks tihedamalt suhtlema, kui naine tegi mehele selgeks, et mees peab lõpetama tema «kummitamise» ning nad ei ole enamat kui sõbrad.

FOTO: Unsplash

«Arvasingi nii kuni koroonaviiruseni. Selle saabudes hakkasime rohkem suhtlema. Nüüd räägime telefonis iga päev ja kui ei helista, saadame palju sõnumeid. Oleme jõudnud punkti, kus ta räägib mulle tihti: «Ma tahan sinuga olla rohkem kui sõber, aga ma ei tea, kuidas meie suhe välja näeks.» Ja mina nõustun temaga. Ma tunnen, et üksteisega rääkimine on meid lähedasemaks muutnud, kuna oleme suure osa ajast üksi. Ma muretsen küll isolatsiooni pärast, aga temaga rääkimine muudab mind vähem üksildaseks.»

Naine lisab, et tema arust on pandeemia inimesi palju lähedasemaks muutnud ning usub, et see hoiab koos ka tema suhet. Ta ei tea, kui kaua see kestab, aga tunneb, et on nüüdsest valmis oma noormehele end rohkem avama. «See on tõsiselt naljakas, kuidas inimene armub. Alati on kellegi elus olemas heledam pool. Eriti nüüd, kui me tegelikult ei tea praegu, mis meie elust saab. Aga seda kõike on hea tunda. Ühelt poolt lootusetu ja hirmutav, teiselt poolt hoitud ja armastatud.