Eva Pettinen: mina-mina-mina karjuvad joogafännid ei suuda koroonakurjamilt võimu võtta

, joogatreener
Copy
Foto: Erakogu

Neli nädalat karantiini sai täis. Tegelikest või väidetavatest raskustest, kannatustest, vintsutustest ja uutlaadi muredest tingitult on karantiiniinimesed hakanud muutuma. Kätte on jõudnud aeg, mil tavaliselt peidus olev sisemine mina tahab vägisi avalikkuse ette tulla, kirjutab joogaõpetaja Eva Pettinen.

Eestis on viimastel aastatel kohutavalt populaarseks saanud jooga: trennides osalemine, teistele sanskritikeelsete asanate (asendite) peast tsiteerimine ja arengu võrdlemine teiste joogidega, oma joogastuudio inimestega hängimine, väidetav joogafilosoofia järgi elamine ja selle propageerimine. Ka mina arenesin jooga õppimise ja õpetamise suunas, usun, et see oli esmakordselt 2003. aastal, kui Inglismaal elades pilatese vastu huvi tundma hakkasin (pilates pärineb osaliselt joogast). 

Jooga õpetab meid olema rahus, kohal, armastav, endast, teistest ja loodusest-loomadest lugupidav, kannatlik, austav, arenev, kokkuhoidlik, hooliv ja sõbralik. Füüsiliste harjutuste ehk asendite tegemine toetab meid sellel joogafilosoofia hingelisel, vaimsel ja emotsionaalsel teel. 

Me kõik oleme pikal ja põneval eluteekonnal - indiviiditi ja kogukonnana. Meile kõigile pakub universum teekonnale takistusi, mida tuleb ületada - loodetavasti tervist hoides ja teekonnal targemana edasi liikudes. 

Meile, eestlastele meeldib «Veni, vidi, vici!» (tlk tulin, nägin, võitsin - toim.) ellusuhtumine ja nii on ka paljud new age joogid hakanud joogafilosoofiat kõverpeeglis tõlgendama.

Kuigi olen saja käega poolt, et saaksime esimesel võimalusel oma tavaelu juurde naasta, olen vägagi «jooga» ning sõltumata meeletust infotulvast väljapeilitavate konspiratsioonialamaiguga küsimuste tekkest koroonapuhangu kohta (miks, kuidas, kellele?), ei ole pidevas lootospoosis viibimine mul teadaolevalt katust veel ära sõidutanud.

Viimati, kui me kontrollisime, oleme me passis eestlased. Meie kodu asub maa-alal, mille nimi on Eesti. Me elame demokraatliku riigikorraga riigis - meil on võimalik otseselt riigijuhtide valimist mõjutada. Ka on meil sõnavabadus oma postitusi-mõtteid avaldada (ärge hakake rääkima C-vitamiiniga koroona ravimise postitustest meedias eemaldamisest - need teadmised on puhas common sense).

Eile sattusin Facebookis lugema ühe Eesti (väidetava) joogakommuuni negatiivsusest, vihast ja hirmust ülesköetud postitusi. Enamusarvamuse kokkuvõte: «Aitab pullist! MA olen nii kõva mutt (või kutt), MUL on siin VÄIKEfirma, mis teenib paar tonni kuus tulu, MA loen siit-sealt, MA tean, kuidas maailma asjad käivad, MINA igatahes hakkan varsti tööl ja joogastuudios käima; MIND ei koti see riik, karantiin ega teised inimesed.»

MINA, MINA, MINA! 

(Saadame neile armastust ja valgust.)

Sorry, aga see pole jooga. Ka pole see antud olukorras parima soovimine ei endale ega teistele eestlastele ega kogu Eestile. 

Jube tore oleks muidugi, kui seesama new age «kõik-tšakrad-lahti» hipilik joogakommuun saaks nii riigiinstantsidelt kui ka va koroonakurjamilt võimu võtta ja new age karmataktikepi järgi olukorrale kiire lahenduse pakkuda. 

Ei maksa siiski unustada, seda eriti praeguses kriisiolukorras, et riigi puhul ongi tegemist (oluliselt suurema!) kommuuniga, tahame me seda praegu endale tunnistada või mitte. 

Arvestades alates jaanuarist tundide viisi rahvusvahelistest erinevatest kanalitest jälgitud ja saadud infoga (mh Eesti, Rootsi, USA, Suurbritannia) saan kinnitada justnimelt joogalikus südamerahus, et Eesti valitsus on kriisiajal toiminud hindele 5 (ei kuulu parteisse; pean siin silmas piiri sulgemist, eestlaste kojutoomist, karantiini, jms). 

Eesti = kommuun = MEIE.

Meie uue koroonaviiruse kasv on olnud mõistlikult lauge, meditsiinisüsteem on sellele vastu pidanud, karantiin on aidanud halvimat vältida. 

Haigusest endast aga niipalju, et minu isiklik kogemus kahtlustab sellesse haigestumist juba oktoobris 2019. aastal (järgnev aimdus vajab siiski testiga kinnitamist). Olin siis kaks nädalat järjest haige Covid-19 sümptomitega. Olgu öeldud, et puutusin tihedalt kokku tuhandete hiinlastega, kes Tallinki laevadega Stockholmist Tallinnasse kruiise tegid. Sama haiguse põdesin läbi nüüd märtsis (lendasin Eestisse 1. märtsil ja täpselt kaks nädalat hiljem olin haige). Haigus on tervist laastav. Taastumine on väga aeglane. (Sümptomid: pikalt kestev peavalu, seedehäired, väike palavik või kuumustunne kehas, tunne, et midagi «sööb» kogu olemust, meeletu väsimus ja hingamisraskused.) Tegemist on haigusega, mida ei sooviks vaenlaselegi. 

Saadud ja igatpidi analüüsitud info haiguse omaduste, leviku ja põdemise kohta kinnitavad selgelt, et karantiin on hetkel ainus mõistlik võimalus meid hullemast säästa.

MINAL pole praeguses olukorras ei ruumi ega ka ellujäämisvõimalust. 

MEIL kõigil on mure tervise, igapäevaelu toimetustega hakkamasaamise ja finantsseisu pärast. ME peame seda olukorda juhtima indiviiditi, perekonniti, kogukonnati. Majandus taastub, kui taastame tavaelu. Ja kui peamegi kõike seda tegema uuesti ja/või pikemalt, siis ME saame sellega hakkama. 

Usun, et meie - eestlaste kommuunis - on mõttelaad teist eestlast armastav ja hoidev! Me ei taha teise eestlase verd oma kätele selleks, et taastada kiirelt majandust, on ju nii? Karjaimmuunsust pole kunagi sellises mastaabis ja sellise haiguse puhul ju proovitud - Rootsi teeb inimkatseid. See pole inimlik. 

Meile on antud suurepärane võimalus viibida oma kodus koos kõige lähedasematega. Olla kokkuhoidev ja kokkuhoidlik. Universum on esitanud väljakutse ärgata monotoonsest elurütmist - märgata end ja oma lähedasi, (taas)avastada elu mitmekülgsust, avardada loomingulisust, õppida, areneda ja nautida eluteekonda. See ongi jooga. 

Oleme kodus koos rahus, armastuses ja tervises edasi. Hoiame end ja teisi. Aitame teineteist! Kommuun - see ongi ju üks kõigi eest, kõik ühe eest!

PS. Kutsun üles kõiki, kel on väike või ka keskmisest suurem platvorm, seega võrdeliselt suur vastutus, jagama sõnumeid armastusega. Eriti praeguses olukorras.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles