Aleksandr Popov. Siil ja rebane õpetavad, kas praegusel ajal on koolivaheajal üldse mingit mõtet

Aleksandr Popov

FOTO: Höije Nuuter

Sattudes oma tudengipõlves põetud ideaalidest kantuna uduse Albioni pealinna tänavaile tarkust koguma, leidsin ma end ühel õhtul oma ühikatoast uurimas üht raamatukest, mis mulle oma pealkirja tõttu raamatukogus silma oli hakanud, kirjutab Aleksandr Popov.

Nimelt olin ma otsinud seminariks ettevalmistumise eesmärgil Sir Isaiah Berlini esseed «Vabaduse kaks mõistet», aga enne selle leidmist komistasin ma tema esseele «Siil ja Rebane», mis, nagu hiljem selgus, ei olnud kuidagi seotud loomade lustaka maailmaga, vaid esitas Sir Isaiah nägemuse Lev Tolstoi vaadetest ajaloole.

Õhtukumas oma ühikatoa nurgas laualambi valgusvihus istet võtnuna tegin ma otseloomulikult seda, mida ei oleks pidanud tegema. Selmet süveneda õppejõu poolt kohustuslikuks lugemiseks määratletud esseesse vabaduse mõiste olemusest, otsustas minu mõmmiaju, et kuna seminar on alles esmaspäeval, siis on aega maa ja ilm ning reede õhtu oleks paslik veeta siiski okaste ja karva seltsis. Ja no eks ma tahtsin ju seda ka teada, et mida see va naaberrahva kirjalõvi sellest ajaloost siis arvas.

Kui Tolstoi ajalooarvamuse kirjeldusest on mul tänaseks meeles vaid põhiteesid, siis teose pealkirja inspiratsiooniks olnud Vana-Kreeka poeet Archilochuse viidatud mõte sellest, et «rebane teab palju asju, aga siil ühte olulist asja» on jäänud minu mälusoppidesse tänaseni. Sir Isaiah kasutas oma essees seda mõtet illustreerimaks oma nägemust sellest, kuidas saab kategoriseerida inimeste mõttemaailma.

Üks põhjusi, miks see lausung mulle meelde jäi, on vast see, et mina oleksin selles liigituses «rebase» rollis, mida minu valik jätta kodutöö tegemine uue ja huvitava avastuse varju selgelt illustreerib. Samas, kui keegi on mures, kas kodutöö tehtud sai, siis sai küll. Isegi ülikool sai lõpetatud. Aga see kõik oli veel siis, kui meie riigi rahatäheks oli kroon ja puudus pandeemia ohutsoon.

Puhata või mitte?

Aga miks ma siis sellest seigast üldse räägin, kui tegu on nii ammuse looga, et paslik oleks ta talletada miskisse ajalooannaali, mitte kasutada seda selleks, et keksida oma suutlikkusega mõned esseed läbi lugeda? Siil ja rebane turgatasid mulle möödunud päevade jooksul korduvalt pähe seoses peagi algava koolivaheajaga. Nimelt jälgides meediaruumis kord taevani tõusvat, siis jälle varjudesse vaibuvat arutelu sellest, kas kriisi ajal puhkamine on vajalik, leidsin ma ennast mõttelt, et pandeemiaaegne õppepaus oleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt suurepärane võimalus nii õpilastele kui ka nende vanematele rajust e-õppe maratonist pisku paus teha ja oma loomalikke omadusi arendada.

Eks ole see kooliskäimine ju omamoodi rebase teekond. Hüppad ühelt ainelt teisele. Nuusutad kord ühte, siis jälle teist teadmisterada. Ja päeva lõpuks oled kogu sellest nuuskimisest nii soss, et oled kõike muud kui teadlik asjadest, mida sa oma otsingute käigus avastasid. Aga selle nuuskimise ja jälgede ajamise eesmärk on iga õpetaja südamesopis ikkagi see, et tema hoolealused oleksid vähemalt üheski aines ühed õiged «siilispetsid». Siis saavad nad oma erinevaid teadmisi ühe tähtsa asja kordasaatmiseks palju edukamalt rakendada.

Läheneda ettevaatusega!

Koolivaheaeg olekski see vahepeatus, kus kujunenud olukorras oma teadmistepagasis kevadise suurpuhastuse kiuste üks korralik inventuur läbi viia. Siis oleks puhkuselt naastes pilt palju selgem ja jälgede ülesvõtmine sellevõrra ka lihtsam. Ja ei maksa karta. Ega see korrastamisprotsess niiväga konti murragi. Pigem on alguses pisut pelglik tunne, et kuskohast ma selle revisjoniga siis alustan.

Mina soovitan läheneda loovalt. Näiteks saab minna raamaturiiuli juurde ja vaadata, mis sealt parasjagu silma hakkab. Kindlasti on mõni teos, mida veel ette pole jõudnud võtta. Samuti saab ringi kolada koduseinte vahele jäävas «võlumaailmas» ja mõtiskleda selle üle, kuidas üks või teine asi oma olemasoluga kodu hubasemaks ja seal olemist paremaks aitab teha.

Sellega tuleb aga ettevaatlik olla, kuna minul lõppes omal ajal selline «reis ümber maailma» tüüpi ettevõtmine sellega, et istusin võidurõõmsa näoga, kruvikeeraja sõjakalt peakohale tõstetud, juppideks lahti võetud tolmuimeja kõrval ja üritasin isale seletada, et ärgu ta muretsegu, küll ma selle kokku tagasi panen. Lahti ma ta ju sain!