Olukord ühes Eesti vanglas: perele valel ajal helistamise eest anti käskkiri

FOTO: Shutterstock

Kõik istume sisuliselt kinni praegu. Puuris nagu loomad. Või kriminaalid. Ega täpselt ei saagi aru, kas see on karistus millegi eest või asjalik ettevaatusabinõu. Ju ta ikka asjalik ettevaatusabinõu on, tahan nii mõelda. Sest, oh seda jama, kui kogu inimkond peaks haigestuma ja välja surema, kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kaarel istub ka ikka oma paarimeetrises kongis. Kongiks tundub seda õiglane nimetada, arvestades asjaolusid. Nädalas korra saavad nad duši alla pesema. See on ka kusjuures ainuke kord nädalas, mil üldse kõik süüdimõistetud saavad oma jalga kongist välja tõsta. Korra nädalas lubati neil ka helistada. Korralduse kohaselt võib kõne kesta kümme minutit. Meil vedas, me saime ikka pool tundi või kenasti ka üle selle vestelda.

See karm säädus kestis nii kaua, kuniks keegi õiguskantslerile kituma läks. Õiguskantsler ajas suled kohevile ja tegi kisa, et ühest korrast on nagu vähe. Nüüd saavad nad kaks korda nädalas kõllata.