Aktifotograaf Olavi Sõna fotosessioon kui teraapiaseanss
3. mai 2020, 19:47
/nginx/o/2020/05/03/13082375t1h4f35.jpg)
Olavi Sõna, kes on aktifotosid teinud juba üle kümne aasta, räägib sellest, kuidas naised on läbi tema objektiivi enda unikaalset ilu uuesti tundma õppinud - kunstiline ja varjudemänguline aktifoto võib tugevdada suhet iseenda ja oma kehaga.
Sõna tunnistab, et enamus kliendid ei ole selleks kogemuseks kohe sajaprotsendiliselt valmis ja tunnevad end loomulikult ebakindlana. «Mu keskmine klient on tavaline inimene, kes on esimest korda kaamera ees ja tal pole aimugi, mida teha.»
Hirmu aitab tavaliselt vähendada fotograafi enda rahulikkus ja professionaalsus - kes teab täpselt, mida teha. «Hirm tekib enamasti teadmatusest, aga kui mõistad, mis toimub, ja tunned, et oled kindlates kätes, siis lased end vabaks ja lased protsessil juhtuda.» Loomulikult on olnud ka kliente, kes teavad täpselt, mida nad tahavad ja võtavad kohe teadlikud poosid, kuid see on pigem harv nähtus, ütleb Sõna.
«Mõne jaoks on aktifotode tegemine nagu langevarjuhüpe. Aga ma ei tea, kas see on just elumuutev kogemus. Pigem aitab-ennast-armastada-tüüpi kogemus.» Sõna juures on käinud igas kaalus ja vanuses naisi, ka pensioniealisi - kõigist saab ilusaid fotosid.
«Kui näed, et foto on ilus, siis tunned, et ka sina oled ilus.»
Kehailu
Erakogu/ Olavi Sõna
Enamus Sõna klientidest ütlevad, et lasevad pilte teha kellegi teise jaoks kingituseks, kuid tegelikult on see ikkagi isiklikuks väljakutseks ja imetluseks. «Aga see on hea tunne, kui keegi teine saab nautida kunstilist väljundit su kehast ja ilust.»
Sõna stiil rõhutab poose, keha kumerusi ja varjusid, nägu ja ilmeid pigem ei rõhutata. «Ma teen hästi pimedad fotod, kus valgus näitab ainult seda, mida soovin esile tuua ja rõhutada, muu jääb varju ja salapäraseks. Võib öelda nii, et inimene on varjudega riietatud.»
Keha kui salapärane maastik
Erakogu/ Olavi Sõna
Unikaalne ilu
Iga naise ilu on unikaalne ja selle väljatoomisele aktifotograaf keskendubki. Sõna sõnul on igal ühel oma tugevused, mida tuleb märgata ja välja tuua. «Mõnel ilus pikk kael, mõnel fantastilised juuksed, paljudel ilusad puusad. Iga kehaosa jaoks on vastav poos ja valgus, mis aitab seda välja tuua ja rõhutada. Kogemusega õpid kõiki kehatüüpe tundma ja tead kuidas seda kõige paremini esitleda.»
Aktifotograafi kogemuslik pilt märkab tihtipeale seda, mida inimene enda juures ei märka või isegi osi, mida inimene ise tahaks varjata.
«Kõige keerulisem on, kui on miski «viga», mis mulle meeldib, aga kliendile ei meeldi. Raske on mitte pildistada seda, mis mulle meeldib.»
Naistest
Sõna arvab, et naised tahavad, et neis märgataks ilu. Enamasti oodatakse, et mees ütleks ja näitaks, mis talle naise juures meeldib. Aga kuidas naine ise enda kehailu märkama õpib? Fotograafi sõnul on selleks tantsimine.
«Naised, kes tantsivad, tunnevad end alati oma kehas väga hästi, julgelt, naiselikult, ja tahavad näidata oma võlusid. Tantsimine paratamatult muudab seda, kuidas end tunned ja näed.»
Sõna ütleb, et naised seansside ajal oma ebakindlustest ega hirmudest ei räägi. Ehk on see põhjusel, et kunstnik hoiab kliendiga alati teatud emotsionaalset distantsi. «Olen sõbralik ja juhtiv, aga ma ei ole intiimne. Olen keskendunud tööle ja loomingule.»
Kunstnik töötamas
Erakogu/ Olavi Sõna
Ebakindlused saavad aga ruttu läbi selle kogemuse seljatatud. «Vahest mõni ütleb, et tema ei teeks sellist asja kunagi, ja see pole kellegi asi, milline ta välja näeb. Kui lõpuks tuleb ja tehtud saab, siis saab temast aktifotosõltlane. Broneerib kohe uue aja ja tahab endast mitu fotoraamatut.»
Üksi või kaksi?
Sõna ütleb, et mehed on üldjuhul üksinda tulles julgemad, aga tuimemad kliendid. «Mees peab midagi tegema pildil. Puid raiuma või midagi tõstma.» Naiste puhul on partneriga pildistama tulles olnud tunne enesekindlam. «Aga poosid on tagasihoidlikumad ja improvisatsiooni väga ei toimu. Teatrit ei tehta. Üksi tulles mõeldakse rohkem kaasa.»
Siiski võib selline kogemus paari jaoks olla suhtele ja oma minapildile jõustajaks. «Üks mees saatis oma naise minu juurde fotosessioonile. Naine ütles, et tema ei võta riideid ära - tee mis tahad, ja võib-olla läheb üldse ära. Kui jumestus tehtud sai, siis natukene algul jonnis, aga suhteliselt kiiresti saime hoo sisse ja tegime hunniku ilusaid aktifotosid.» Naine oli olnud nii rahul, et tuli kuu hiljem mehega, aga seekord oli mees piduriks.
«Mees võttis aegluubis riideid ära ja kirus, et selle idee peale tuli. Lõpuks olid nii rahul, et tellisid omale magamistuppa terve hunniku seinapilte.»
Teraapia
Selline peidetuses ja salapäras enda ilu taasavastamine võib mõjuda kui teraapiaseanss ja Sõna tunnistab, et vahel tunnebki, et tegeleb teraapiaga. «Enamus võrdlevad end meediast nähtud kehadega. Kui lased teha endast kunstilisi fotosid, näed, et võid olla sellisena nagu oled, fantastiliselt kaunis.» Ka kunstniku enda jaoks on see sümbioosne rikastav kogemus.
«Üks fotosessioon on nagu üks tants. Saad midagi teada teise kohta, aga sa ei tea mida.»
Tema «teraapiaseansid» kliente nutma pole ajanud, aga piltide vaatamine küll. «Üks kord tuli klient mu juurde tehtud pilte vaatama. Jätsin ta arvuti taha, ja kui tagasi tulin, siis tal pisarad voolasid. Mõistsin tol hetkel, et see mida ma teen, on paljude jaoks väga vajalik ja oluline kogemus.»