Tellijale
KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov. Loota, et noored agraarpioneerideks muunduvad, on naiivne
/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
4. mai 2020, 13:05
/nginx/o/2020/04/03/13039589t1h007c.jpg)
Taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusaastaist on mul vähe selgeid ja kustumatuid mälestusi. Palju ma ikka asjadest aru sain. Alguses oli segadus, et mis siis nüüd järsku pihta hakkas. Aga siis kadus see tasapisi algkoolis käimise rõõmu ja suure eneseuhkuse varju ära. Ma olin ju ikkagi juba piisavalt vana, et koolis käia. Järelikult ei olnud ma enam mingi tita. Teadsin küll, mis moodi asjad käivad. Aga ei olnud veel jõudnud adumisele, et kaua need asjad niimoodi käivad, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.
Mu ema vanemad olid siis veel elus ja suved Meleski külas Viljandimaal olid alati väga seiklusterohked. Mitte ainult sellepärast, et sai kohalikus klaasivabrikus käia ja vaadata, kuidas memm ja taat seal põrgukuumuses klaasi tootsid, vaid eeskätt seetõttu, et sai käe külge panna koduses majapidamises. Siinkohal pean ma ausalt ütlema, et minust oli kordades rohkem tüli kui abi, aga sellele vaatamata üritasid nii vanaisa kui ka vanaema mulle ikkagi üht koma teist õpetada. Ma lihtsalt ei olnud alati võimeline linnamelust maaelu peale ümber lülituma. Betoondžunglis oli hoopis teine rütm.