KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov. Loota, et noored agraarpioneerideks muunduvad, on naiivne

Aleksandr Popov

FOTO: Höije Nuuter

Taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusaastaist on mul vähe selgeid ja kustumatuid mälestusi. Palju ma ikka asjadest aru sain. Alguses oli segadus, et mis siis nüüd järsku pihta hakkas. Aga siis kadus see tasapisi algkoolis käimise rõõmu ja suure eneseuhkuse varju ära. Ma olin ju ikkagi juba piisavalt vana, et koolis käia. Järelikult ei olnud ma enam mingi tita. Teadsin küll, mis moodi asjad käivad. Aga ei olnud veel jõudnud adumisele, et kaua need asjad niimoodi käivad, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mu ema vanemad olid siis veel elus ja suved Meleski külas Viljandimaal olid alati väga seiklusterohked. Mitte ainult sellepärast, et sai kohalikus klaasivabrikus käia ja vaadata, kuidas memm ja taat seal põrgukuumuses klaasi tootsid, vaid eeskätt seetõttu, et sai käe külge panna koduses majapidamises. Siinkohal pean ma ausalt ütlema, et minust oli kordades rohkem tüli kui abi, aga sellele vaatamata üritasid nii vanaisa kui ka vanaema mulle ikkagi üht koma teist õpetada. Ma lihtsalt ei olnud alati võimeline linnamelust maaelu peale ümber lülituma. Betoondžunglis oli hoopis teine rütm.

Igatahes hoian ma siiani südames kõiki neid suvesid, mis seal väikeses külas veedetud sai. Sest kus mujal oleks ma saanud proovida oma käega lammast kraasida või omal nahal tunda saada, miks soku seljas ratsutamine ei ole just kõige adekvaatsem edasi liikumise viis. Samuti oli mulle alati suureks rõõmuks nii taadiga karjas käimine kui ka memmega seebi keetmine. Mõlemal juhul oli mul naeru nabani, mis siis, et väga suurt kasutegurit ei ilmnenud.