Suurettevõtte spetsialisti tabas lapsehoolduspuhkuse lõppedes ebameeldiv üllatus

Raseduspuhkusele jäädes ei olnud naisel õrna aimugi, et olukord võiks nii kujuneda. Ülemus tegi talle suuri kingitusi ja kõik olid väga sõbralikud. Lapsega kodus olles kuulis värske ema tuttava kaudu, et tööl on toimunud muutuseid, aga keegi temaga ühendust ei võtnud ega teatanud, et ta töökoht on kaotatud.

2010. aasta septembri lõpus pidi naisel lõppema vanemahüvitis ja augusti lõpus võttis ta tööandjaga ühendust sooviga varsti uuesti tööle asuda. «Siis lubati asja uurida ja tagasi helistada, aga seda ei tehtud,» rääkis ta. Järgmine kord helistas ta ise tagasi juba septembri lõpus.

«Öeldi, et ma tuleks sinna kohale personalijuhiga vestlema. Vestlusel sain teada, et seda kohta enam ei ole ja et neil ei ole ka struktuurimuutuste tõttu pakkuda minu tööstaažile, haridusele ja kogemustele vastavat ametikohta samaväärse palga eest ning nad pakkusid mulle assistendi tööd poole väiksema palgaga,» rääkis ta nördinult.

Naise sõnul pakuti talle, et ta ootaks pool aastat, kuni vabaneb samalaadne ametikoht. «Aga mul ei olnud võimalust oodata, raha oli vaja!»

«Ma ei olnud sellega nõus, sest teadsin oma õigusi,» selgitas noor ema. «Ta pakkus erinevaid variante ja palus ajapikendust sobiva ametikoha leidmiseks. Kuna me ei leidnud mõlemat poolt rahuldavat kokkulepet, siis ma pakkusin, et nad mind koondaksid. Sellega personalijut ka nõustus ja lubas vajalikud paberid täita ja nädala pärast ühendust võtta, kui ta on saanud juhatuse liikmelt allkirja.»

November jõudis kätte ja töölesoovijaga siiski ühendust ei võetud. «Helistasin ja küsisin, et miks nii kaua on aega läinud ja midagi ei ole teatatud? Seepeale vastati, et minust on ebaaus nõuda neilt koondamist ja nemad ei saa seda teha eetilistel põhjustel. Lisaks öeldi, et nad ei saa ju koondada lapsehoolduspuhkusel olevat ema. Seepeale ei osanud ma tõesti midagi vastata. Kelle suhtes ja mis mõttes ebaeetiline?»

Naist kutsuti jällegi vestlema. «Seekord võtsin enne ühendust tööinspektsiooni juristiga. Jurist oli väga üllatunud, kui kuulis, mis ettevõttega on tegu ja ütles, et ettevõttel ei ole mingeid takistusi minu koondamiseks, kui ma olen lapsehoolduspuhkuse ise lõpetanud, tehes sellest tööandjale vastava avalduse kahenädalase etteteatamisega. Pärast seda on tööandjal kolm võimalust: mind kas tööle võtta, keegi koondada ja mind tööle võtta või mind koondada,» selgitas ta.

Kuid tema tööandja ei olnud nõus ühegi pakutud variandiga «Ma palusin tööandjalt koondamist, sest mul ei olnud võimalik ilma sissetulekuta kodus edasi olla ja ilma koondamiseta ei oleks ma saanud töötuskindlustushüvitist.»

Pikk päev

Kui naine sai taas kord kokku personalijuhi ja oma endise ülemusega, istus laua taga ka ettevõtte jurist ning töötajale tehti ettepanek lõpetada koostöö vastastikusel kokkuleppel, pakkudes hüvitiseks kahe kuu palka. Jutu sees rõhuti naise sõnul seadustele ja hämati eetilisusest.

«Oleksin pakkumisega peaaegu nõustunud. Ilmselge oli see, et tagasi mind ei tahetud,» lisas ta. 

Väikse lapse emal tuli mõte oma olukorra suhtes siiski veel selgust saada ja kuna töötukassa asus läheduses, võttis ta personalispetsialisti endaga kaasa ja läks töötukassasse. «Tahtsin teada, et kas tõesti on nii, et üks firma võib mulle niimoodi pähe astuda ja mul polegi mingeid õigusi,» selgitas ta.

«Seal oldi samuti väga üllatunud, et selline ettevõte on nõudnud mult töölt lahkumist. Nad selgitasid kõik lahti ja ütlesid, et nii ei tohi teha,» rõõmustas endine juhtivspetsialist.

Jurist soovitas naisel oma tööleping ise lõpetada TLS § 91 lg 2 alusel, mis tähendas, et leping lõpetatakse omal soovil, tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, milleks oligi see, et talle ei pakutud samaväärset tööd sama palga eest. Lisaks oli tööandjal kohustus tasuda hüvitist kolme kuupalga ulatuses.

«Pärast töötukassast lahkumist läksime otsejoones ettevõtte juristide poole, kellele ma näitasin vastavat seaduselõiku, millega nad vastumeelselt nõustusid, et jah, mul on õigus teha ühepoolselt töölepingu lõpetamise avaldus,» rääkis naine. «Seal samas tegin avalduse ja personalispetsialist lõpetaski mu lepingu ja ma sain samal päeval dokumendile ka juhatuse liikme allkirja.»

«Kokku olin kohal pool päeva,» mainis ta. «Sisuliselt oli ettevõte mulle valetanud, et seda töökohta enam ei ole, sest sellisel juhul oleks mind koondatud. Arvan, et seda kohta oli seal vaja kellegi teise jaoks, kes oli seal kas juba tööl või keda oli plaanis tööle võtta,» oletas ta.

Naine teadis rääkida, et selline töötajale hämamine ei ole sugugi erandlik juhus antud ettevõttes. «Paljud naised on leppinud poole koormuse ja väiksema palgaga, madalama ametipositsiooniga või üldse kohe lahkunud või jäänud edasi koduseks.»

«Pärast mind läks dekreeti 12 naist. Kõik me olime kindlad oma töökohas ega osanud arvatagi, et peaksime oma õiguste pärast võitlema hakkama,» oli ta nördinud. «See tekitab ebakindlust, et kui ma peaksin teise lapse saama, kas siis pean uues töökohas midagi sarnast ette nägema?»

Naine rääkis, et kogu lugu lõi ta enesekindlusele ränga hoobi. «Ma kujutasin alguses ette, et saan kohe tööle, kuid tegelikult oli tööotsingute ajal mitu pingelist vestlust, kust ma ei saanud edasi, sest alati oli keegi must parem,» selgitas ta.

«Edasi kandideerisin palju kehvematele kohtadele kui varem ja küsisin väiksemat palka. Uue töö leidmiseks läks täpselt pool aastat, nii et sain õnneks tänu töötukassa hüvitisele vahepeal hakkama,» tõdes naine.