BEEBIBLOGI ⟩ Rahel sünnitas kesk koroonat: kartsin kohutavalt, et me sureme ära

Kui vanaema näeb lapselast esimest korda pampu mässitult, siis kas ta üldse on oma lapselast tegelikult näinud? Pilt on illustratiivne.

FOTO: Shutterstock

Minu esimene laps sündis märtsi lõpus, kui igapäevaselt suri koroonasse nakatunuid ja liikumispiirangud muudeti aina rangemaks. Jüri Ratas oli telekas väga tõsine. Kuigi me ei käinud kuskil ja kohtunud kellegagi ning oht koroonat saada oli minimaalne, kartsin vastsündinuga koju tulles kohutavalt, et me sureme ära. Või vähemalt tema, selline tunne oli kogu aeg, et tema sureb ära, kirjutab Rahel, kes oma rasedusest Sõbranna veergudel kirjutas.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

See on naljakas, kuidas paaripäevane imik meenutab rohkem looma kui inimest. Märkasin ise ka, et ütlesin talle kogu aeg «söö-söö, väike loomake», kui ta mustad silmad kuklasse ajas ja proovis suuga nibu leida. Või tegelikult ju ei proovinud, nii väike ei proovi veel mida, vaid imeb refleksist ja hea, kui midagi suhu satub, kust juua saab, ja kui ei satu, siis võib alati röökida. Oi, kuidas ta alguses röökis.

See on muidugi normaalne, vastsündinud meenutavadki rohkem su enda siseorganeid või äärmisel juhul näljaseid tuhkrupoegi ning kuna nad kuidagi muud moodi suhelda ei oska, siis nad lihtsalt karjuvad. Ise ka ei tea, miks. Normaalne oli ka kõik kohutavad ja veel kohutavamad asjad, mis mu endaga tol ajal toimusid – ikka veel kirjeldamatult valusad emaka kokkutõmbed, hunnik õmbluseid, mis kiskusid ja tuksusid ning magamatusest kogu aeg kergelt sumisev pea. Verejooks nädalaid ja nädalaid, muidugi koos valusate tissidega. Normaalne ei ole aga ärevus, mis tuli väljast, peamiselt muidugi uudistest.