Vangi naine: mul on tunne, et meie suhte püsimajäämine on ainult minu õlul

FOTO: Shutterstock

Pole see ikka lihtne, kui armsam on vanglas. Eriti aga siis, kui on riigis eriolukord ja suhtlemine, mis niigi piiratud, piiratakse veelgi. Olen enne ka vist maininud, et vahel on tunne, nagu elaksime me täiesti erinevat elu? Igatahes olen sellelt mõttelt end mõnel korral tabanud. Ja sedasi tunnen ma tegelikult ka siis, kui saime igapäevaselt helistada, kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kaarlil on tema trennid. Küll jalgpall, siis spordisaal, võrkpall, muusikaring, meditatsioon. Ja et sellest veel vähe poleks, on tal kindlasti vaja teha umbes neli korda nädalas treeningkava järgi trenni. Mõnikord ta helistabki selleks, et öelda, et armastab mind ning et peab nüüd lõpetama, sest tegi terve lahtiolekuaja kõvasti trenni ning peab nüüd veel enne kinniminekut jõudma käia pesemas ning teha süüa.

Mul on reaalselt kaugsuhe inimesega, kes elab nagu täiesti teises ajavööndis, täiesti teises rütmis, täiesti teist elu. See ei ole iseenesest ainult halb asi. Minu jaoks, kes ma klammerduma kipun, on see suur väljakutse. Ma pean enda aega sisustama ja samal ajal leidma viisi, kuidas meie suhe toimida saaks.