KOLUMN ⟩ Dagmar Lamp: hullud Eesti mehed

Dagmar Lamp

FOTO: Andrei Ozdoba

«Oh, kui hea, et sa sellest psühhost lahti said!» See on lause, mida oleme sõbrannadega üksteisele läbi aastate pidanud liiga palju kordi ütlema. Võib tunduda isegi naljakas – ja me naeramegi oma ämbrite üle päris palju – kuid ometi on siin taga muidugi ka märksa kurvem tõde.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Hiljuti jagas sõbranna järjekordset Tinderi-kogemust. Mees tundus igati mõistlik, suheldi parajalt, kokkusaamisele ei mõeldud. Vahel vajus suhtlus ära, kui aega oli, jälle jutustati – tavaline värk, eks ole? Mees ei olnud pealetükkiv, oli haritud ja viisakas. Sõbranna ei näinud mingit ohtu selles, et suhtlus mõne aja pärast privaatsematesse kanalitesse edasi viia.

Kuniks ühel õhtul – napilt enne südaööd – oli ta telefoni käeulatusest eemale jätnud ning ühel hetkel märkas, et see heliseb. Toru otsas seesama Tinderi-kutt, kes juba kergelt paanikas. «Kus sa küll olid, ma muretsesin?!» ahastas inimene, kes alles eelmisel päeval oli tundunud täiesti normaalne, piire austav täiskasvanu.