Johannes Üksi oli Eesti prosaist ja näitekirjanik, kes oma mitte väga pika, kuid siiski kirju elu jooksul ei jõudnud meie kirjanduslukku just liiga sügavat jälge jätta. Tänapäeval teda praktiliselt ei mäletatagi, kuid tegelikult oli ta omal ajal nii Tallinnas kui Tartus legendaarse staatusega kuju.

Tellijale Tellijale

Esimest korda mainisime Johannes Üksi sekeldusi 12. juuni «Külmavärinate» saates. Täna vaatame aga lähemalt, millist elu see tänaseks unustuste hõlma vajunud mees elas ning järgmisel nädalal teeme veelgi lähemat tutvust Üksit kollitanud lummutistega.

Loe ja kuula: Luupainaja püüdis naist voodi alla tirida; Narvas kollitas meest Anvelti vaim

Johannes Voldemar Üksi sündis 14. detsembril 1891. aastal Ridakal Mart ja Emilie Elisabeth Üksi pojana. Tal oli aasta vanem õde Julie Marie ja kaks aastat vanem vend Waldheim Leonhard.

Kirjutama hakkas ta juba nooruspõlves ning enamasti olid tema lood täis viirastusi, vaime ja kummitusi. Mees on tõdenud, et juba lapsena hakkasid teda vaevama erinevad luupainajad ja nägemused, hiljem valas ta kõik selle ka oma loomingusse.

Joh. Üksi keeruline nooruspõlv jättis ta psüühikale igaveseks jälje

Tema täiskasvanuikka sirgumine jäi poliitiliselt väga keerulisse aega. Üksi jõudis lühidalt aastatel 1913-1918 töötada Estonias näitleja ja jooksupoisina. Tema rollid olid peamiselt kõrvalosatäitmised, kuid ise ta paistis olukorda nautivat, nimetades seda hiljem kometitegemise ajaks.

1913. aastal mängis Üksi Hamletis hauakaevajat

FOTO: muis.ee

1914. aastal avaldatakse tema jutustus «Nõiakeerus», kuid väga pikka ja püsivat kirjutamiskarjääri ei järgne.

«Ah teie olete siis kirjanik?» küsis kohtunik vahele. «Jah, palun väga. Aga ma olen ka joodik. Tüdisin töömajast ära ja läksin linna. 32 päeva jõin ringi. Helistan oma metseenile, ta on väga rikas inimene. Küsisin temalt 10 krooni, ta lubas. Enne aga pantisin oma pintsaku. Meil boheemlastel on niisugune moodus, et pandime oma pintsaku, kui raha ei ole.»

Aasta 1914 12. augustil teatas Postimees, et Üksi jõudis tagasi pikalt jalgsimatkalt, millega ta alustas 22. mail. Ta käis maha 1216 versta (1297 km). Teekond algas Tartust Narva poole, sealt tagasi läbi Eestimaa Noarootsi ja sealt saarte peale. Siis läbi Põhja-Liivimaa Setumaale ja sealt Tartusse tagasi. Teelt saatis ta Postimehele reisikirju ning kogus Eesti Kirjanduse Seltsile teateid keelemurrete jms kohta.