Vangi naine meenutab mehe kinniminekut: ma keeldusin teda vanglasse sõidutamast

FOTO: Shutterstock

Ma mõtlen ikka nii, et igale ühele meist on antud mingisugune teekond. Kõik käime oma teed ja kui meie teed peaks juhuslikult ristuma, võrdleme ja jagame kogemusi ja teekonda. Võib-olla me ei peaks seda tegema? Võib-olla peaksime, mina ka täpselt ei tea. Nõnda kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mõned päevad tagasi tuli sõbranna minu juurde külla. Läksime jalutama ja rääkisime maast ka ilmast. Võib vast öelda, et parandasime terve maailma ära oma vestluse käigus. Sõbranna küsis minu käest aga täiesti ootamatu küsimuse. «Kuidas sa vastu pead, et su mees kinni on?»

Ma ei osanud talle kohe vastatagi. Ootamatu on selline küsimus, sest ega inimesed minu ümber väga tihti seda ei küsi. Ma isegi ehk ei taha et nad küsiksid. Raske on sellele vastata, vastamine nõuaks selle valu ja kurbusega tegelemist ja selle sisse vaatamist, mida ma ei taha teha. Ma ei küsi endalt kunagi, kuidas ma hakkama saan. Ma ei mõtle selle peale üldse. Ma lihtsalt saan kuidagi hakkama, ma lihtsalt elan edasi… kuidagi.