Lastemuuseum Miiamilla tähistas möödunud aastal oma 10. tegutsemisaastat. Maja, kus muuseum asub, on aga märkimisväärselt vanem. Teeme ühes linnamuuseumiga ajarännaku Kadrioru lasteparadiisi.

Tegemist on 1937. aastal valminud hoonega, mis oli osa suurejoonelisest Kadrioru lastepargist. Alljärgnevalt heidamegi pilgu lastepargi esimesse suvesse, kui Kadriorus veetsid oma tegusaid päevi sajad ja sajad lapsed. Tekst põhineb 1937. aasta 11. juulil Päevalehes ilmunud meeleolukal reportaažil «Lasteparadiisi päriselanike keskel». Artiklist saab lugeda toredast päevast, mille ajakirjanik Kadrioru lastepargis veetis. 

Päev algab lipu heiskamisega

«Poole kümne paigu jõuan siia. Väraval võtavad mind vastu oranžkäesidemeid kandvad tütarlapsed väravakorrapidajad ja juhatavad mu juhataja juure,» jutustab toonane ajakirjanik, kelle nime kahjuks ajalehe artikli juures kirjas pole. 

«Juba tungleb lastepargi peahoone esine kilatsevaist poistest ja tüdrukuist, kes tulnud siia veetma tegevusküllast mängupäeva, õhku täidab võidurõõmsate hõisetega peahoone rõdudele ülesseatud valjuhääldaja muusika. Varsti on ka kogu personal kohal: juhataja, abijuhataja, kasvatajad, instruktorid, lasteaednikud, arst, operaator ja einelauapidaja. Kell on saamas kümme. Iga hetk on oodata kellahelinat, mis kuulutab mängupäeva alganuks ja kutsub lapsed ning juhtkonna pidulikule toimingule lipuheiskamisele. Juba seal ilmubki keegi, kell peos peahoone rõdule, kõlab kellahelin ja kõik lapsed rivistuvad hooneesisele platsile. See on suur sagimine ja jooksmine neid on siin 500—600. Kasvatajad-instruktorid toimetavad ülevaatust, et kõik oleks korras ning et puhtuski ei jätaks soovida: käed, kael ja kõrvadki peavad hoolega pestud olema,» kirjeldab päeva algust ajakirjanik ning lisab, et sini-must-valge trikoloor tõuseb peamaja keskel asetsevasse tornitipu lipuvardasse laulu saatel, milleks on Enn Võrgu «Eesti lipp». 

Vanuse kaupa gruppides

Pärast laulu ja lipuheiskamist asutakse mitmesuguste tegevuste juurde – kes võimlema, ujuma, palli mängima, kes muid mänge mängima või laulma. Terve lastepere on jaotatud vanusest lähtuvalt kümne kaupa rühmadeks, et oleks kergem orienteeruda nii lastel kui ka kasvatajatel. 

FOTO: Linnamuuseum

Kõige nooremad, 3–7-aastased, keda kogunenud paarisaja ümber, mängivad lasteaedniku prl. Suuralliku ja Pokatsi juhatusel. «Keset toda kaunist väikesteõue asetseb läbi jooksva veega sulistamisbassein 20–30 sm sügavune ja liivakastid. Sammaskäigus alustatakse laulmist. Juba kõlabki mudilasil laul. Liivakastis kerkivad majad, lossid, tornid, kirikud, külad ja linnad. Ka kõige tillemadki on kiirul ametis – tarvis teha kooke ja torte.  Veebasseinis on tore solistada, ujutada mitmevärvilist kalakesi, parte ja laevu,» kirjeldatakse artiklis värvikalt. Samuti mainitakse seda, et osad lastest on kasvataja juhendamisel seadnud end orkestriks ning haaranud tamburiinid, vilepillid jms instrumendid. 

Suurematele lastele vanuses 7–16 on kirjutaja sõnul huviküllane kroketimäng, see köitvat nende tähelepanu õhtust hommikuni. Samuti on osa vanemaid lapsi siirdunud staadionile, kus harrastatakse kergejõustikku ja jalgpalli. 

«Siin käib hüppeid ja viskeid, tõukeid ja heiteid, ja päris stiilikohaselt kohe. Hra. Reedre juhatusel toimub parajasti pendelteatejooksu võistlus. Pinge ja elevus on suur nii võistlejais kui jälgijais. Kõrvulukustav on ergutuskisa «oma mehele». Hra. Kiviloo juhatusel käib päris süstemaatiline jalgpallitreening. Siit vast kasvavad need tõeliselt tublid jalgpallurid, kes vast ei lepi enam vaid moraalse võiduga,» mõtiskleb autor. Veel lisab ta, et Prl Lindenkampfi juhatusel toimub rütmiline võimlemine ja plastika ja kasvataja prl Byströmi juhatusel mängib rühm tütarlapsi laulumänge. «Metsa all, kus noored kuused seisavad, linnud lõbusasti okstel laulvad, seal peab mu maja olema,» kõlab laul. 

Suurimat lõbu pakub suplemine ja liulaskmine

«Pole suuremat lõbu ei poistele ega tüdrukuile kui suplemine keset avarat pargiõue asuvais basseines. Üks neist on madalam, nii 50–70 sm neile, kes veel ujuda ei oska; teise sügavus on keskmiselt 140 sm, kuhu võivad minna ainult ujuda oskajad ja needki vaid arsti pr. dr. Tandre ja ujumisõpetaja hra. Havisti loal ja juuresolekul. Ühel basseinikaldal seisabki mitukümmend poissi reas. Kuival-maal õpitakse alul ujumisliigutusi. Käsil on krool. /…/ Kõlab vile ja kõik hüppavad korraga vette. «Hopp» ja liuglebki poisse kui lutse vees. «Ujuge nüüd kiiresti!» ja poisid tõmbavadki toredalt krooli,» jutustatakse ujumistreeningutest.

Loe edasi linnamuuseumi blogist!