Kui kõneldakse ja kirjutatakse kirjanik Eduard Vilde elu viimasest suurest armastusest, siis ollakse üksmeelel selles, et tema tunded olid siirad ja sügavad. Ta oli pimestatud endast paarkümmend aastat nooremast apteekriprouast Rahel Uschmarowist.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Apteegikunstnikuks

Lastekirjanik Elar Kuus on meenutanud aega, kui Narva-Jõesuusse saabus Abramsoni apteeki 1925. aastal uus proviisor. Oodates letiruumis oma vana tuttavat, ilmus tagapoolt «hoopis võõras naine, kes mind istumas nähes hüüdis: «Arvasin, et olen ütsi apteegi seen». Ütleja oli keskmist kasvu, tüsedavõitu, süsimustade siledate juuste ja pruunide silmadega, näo järgi ilmselt juut. Tema sõnadest selgus, et August kui riigikeelt mittemõistev «välismaalane» oli kehtestatud määruste järgi sunnitud kohast loobuma. Naine tutvustas end Ušmarova-Nistsinskajana. Siis teatas ta pidulikult, et kui kord on üle võtnud oma eelkäija töö ja raamatud, siis võtab üle ka ta sõbrad. Olgu neil siin «apteegi seen» endiselt kodune.