KOLUMN ⟩ Anna Marin Mõttus: liidrid, logelejad, kohanejad - ülikoolis kohtad inimesi, kes valmistavad sind tööeluks ette

Iga noore elus jõuab kätte see oodatud või hoopis kardetud aeg, mil on vaja kõik oma õpitu praktikasse panna ja tööle minna. Erialasid ja töökohti on mustmiljon, seega ei ole teoreetiliste teadmiste töösse edasi kandumine alati tagatud. Siiski on mõned universaalsed oskused, mille peaaegu iga kõrgkooli läbinu on omandanud ja millest mistahes tööülesandeid täites kindlasti kasu on.

Elulist

Kui sina ei tee, ei tee keegi. Ülikoolis reeglina õppejõud näpuga järge ei aja ja igat tudengit eraldi ei motiveeri - kui jääd loorberitele puhkama ja logelema, vastutad tagajärgede eest ise. Väga kasulik teadmine ka töö juures. On inimesi, kellel tekib koolis tahtmine minna kergema vastupanu teed, nii et hariduskäik muutub sohimänguks. Töö juures spikerdamisvõimalused puuduvad, sest õigeid vastuseid ette antud ei ole. Soe soovitus on alustada tööharjumuse sissejuurutamisega ja ausalt asjade ajamisega juba ülikoolis, et pärast oleks töö juures märksa kergem ja koolis omandatud teadmised sind toetaksid.

Töökuse peamiseks veduriks on motivatsioon. Ülikoolis on sul konkreetne lõppsiht - lõpudiplom, mille nimel edasi pingutada ja vaeva näha. See on omakorda selgelt jagatud ka vaheetappideks (erinevad ained, mis on vaja positiivsele hindele sooritada, semestrid, mis edukalt lõpetada, lõputöö kaitsmine ja palju muud). Seetõttu ei tunne sa eksistentsiaalset kriisi naha alla hiilimas ja igasugune ebamäärasus lähituleviku suhtes on raske tekkima.

Tööl on tihtilugu asi segasem – sul võib korraga laual olla kümme erinevat projekti, millest võib-olla kõik jooksevad tupikusse või lähevad vett vedama. Sellistel hetkedel peab tõesti pingutama, et suuremat pilti näha ja mitte motivatsiooni kaotada. On oluline seada endale ja oma tööle pikemaaegseid eesmärke – mõtestada lahti, miks sa seda tööd teed või kuidas sa aasta jooksul areneda tahad. Kasuks võib tulla ka tegevuste kaardistamine, et tagasi vaadates näha, kui palju on tööl oldud aja jooksul ära tehtud. Kui missioonitunnet ei ole ega lõppeesmärki ei taju, on keeruline sundida ennast tegutsema. Koolis võivad motivatsiooniallikaks kujuneda hinded, kuid iga tehtud töö eest ei pruugi präänikut saada.

Erialast

Õpitud teooria võib tudengi jaoks kohati tunduda mõttetu, iganenud ja mitte eluliselt rakendatav. Õppimise eesmärk on lisaks kõigele muule ka silmaringi laiendamine, et erialas paremini kohaneda, ja kõigel ei ole otsest praktilist väljundit. Siiski on üks parimaid tundeid maailmas see, kui puutud hiljem tööl kokku mõne teemaga ja järsku tabab sind äratundmine: «Ahhaa! Ma ju tean seda... ma ju ÕPPISIN seda!» Erakordselt tore on avastada, et kogu su raskest tööst ja koolipingi nühkimisest oli tolku, kõik erinevad eluetapid on sinust teinud parema, targem ja loodetavasti tublima inimese.

Mõne praktilisema eriala puhul on juba õppetöö käigus võimalus vigu teha, katsetada ja läbi selle protsessi õppida. Kui diplom käes ja sammud tööturu poole, on palju vigu juba tehtud ja tead, et neid korrata ei ole mõistlik. Boonusena treenid oma aju sellega loovalt probleeme lahendama. See tähendab, et tulevaste tööalaste väljakutsete puhul ei jää sa toppama või ei viska teemat üldse kõrvale, kui ei leia kohe oma küsimustele õigeid vastuseid.

Meeskond

Võib arvata, et kõigil ülikoolis käinutel on vähemalt üks üdini positiivne ja üks üdini negatiivne mälestus mõnest grupitööst (ehk esimesed kokkupuuted ka Pareto printsiibiga ja Price'i seaduspäraga). Kuulates inimeste kogemusi, on suures plaanis grupitööde mustrid korduvad. On alati liidrid, logelejad, kohanejad, need, kes annavad ideid ja need, kes teostavad. Eriti põnevaks teeb kogu protsessi see, kui teed erinevates projektides koostööd erinevate inimestega – ehk pead iga kord võhivõõrastega tööle hakkama. Harjud ära, et on inimesi, kellega koostöö sujub suurepäraselt ja inimesi, kellega pead rohkem pingutama. Tööl sa ju kolleege valida ei saa, kuid saad valida enda suhtumist ja rakendada enda grupitöödest omandatud interpersonaalseid oskusi ka hea kontoriõhustiku hoidmiseks.

Ei saa ka mainimata jätta tutvuste tähtsust, mistahes valdkonnaga tegemist ei oleks. Kui ise mõnda asja ei tea, siis on alati keegi, kes teab. Tihtilugu tekivad esimesed erialased tutvused just õpingute käigus. Ja selleks, et need tutvused areneksid, õpingud oleks edukad ja hiljem töö juures läheks hästi on vaja iga päev kohal olla. Selle loo viimaseks mõtteks jätaksingi suhteliselt klišeena kõlava – ülikool tekitab ajaplaneerimisoskused ja distsipliini, mis on töö juures hädavajalikud.