Eestlased olid 20. sajandi algul «maadleja-rahvas». Georg Lurich oli populaarne mitte ainult Eestis, vaid üle kogu Tsaari-Venemaa. Olid teisedki suured nimed – Aberg, Hackenschmidt. Asjalood muutusid vabariigi tulekuga. Olümpia-aadete valguses hakati toetama amatöörsportlasi ja elukutselised jõumehed jäid sissetulekuta.

Nii siirdusidki paljud neist Euroopa maadlusmattidele, kus profiklubid veel tegutsesid. Eelkõige Saksamaale: seal saavutas kuulsust trio Jaan Jaago, Karl Tomberg ja Karl Weimann. Enamasti ka just sellises järjestuses.

Jaan Jaago oli aastaks 1928, kui ta uuesti Eestisse ilmus, saanud seitsmekordseks maailmameistriks. Ning tal oli kaasas kena noor naine, keda ta kutsus Bettyks.

Kommentaarid
Copy