P, 25.10.2020

KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov: digiõpe on õpetaja jaoks vaimselt tappev tegevus

Aleksandr Popov

FOTO: Höije Nuuter

Karantiinijärgse suve veetsin ma lootuses, et sügis tuleb kevadest kuldsem. Seda mitte ainult kolletava lehesaju ja sumedaid sügisõhtuid kuldavate päikeseloojangute toel, vaid eeskätt hellitades lootust, et uus kooliaasta algab taaskord klassiruumis, kirjutab õppejõud ja kolumnist Aleksandr Popov.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Vaatamata sellele, et aasta alguses oma maailmaturneed alustanud pandeemiline nakkushaigus ei ole siiani suvatsenud ringreisi lõppakorde mängima asuda, on minu unistus sellegipoolest teoks saanud. Oma kooliaastat sain ma alustada klassiruumis, kus mind piidlesid uudishimust põlevad silmapaarid. See oli korraga nii ülev kui ka hirmutav tunne, kuna viimasest selle taseme lähikontaktist oli möödunud juba pool aastat. Ja mida vanemaks sa saad, seda pikem ja kõhedust tekitavam niivõrd näiliselt tühine ajalend tundub.

Ülevust tekitas minus eeskätt võimalus olla oma õpilastega füüsiliselt samas ruumis. Kuid kestnud virtuaalne piidlemine oli lõpuks ometi asendunud emotsioone ja žeste täis elava suhtlemisega. Mis siis, et alguses oli see elavus pigem sisemine kui välimine. Ega siis kohe ei saa ju kõiki häid asju ka tahta. Alustada tuleb algusest, sest otsast võetakse vorsti.