«Temas oli mingisugune kangekaelne jonn selle naise järele. Ta pidi kätte saama selle naise. Ta ei saanud aru, kas ta üldse armastab seda naist või kihutab teda ainult kangekaelne enesehinnang, mis ei lubanud võitlusväljalt mingil tingimusel taganeda. Ta tegi Hilli omandamisest enesele suure sisemise küsimuse ja kippus oma sihile visalt ja järeleandmatult.» Nii kirjutas oma romaanis «Puhastustuli» August Kirsimägi.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui kõlasid lasud

Uksekell kõlises. Oli varajane teisipäeva hommik ja kell näitas vähe peale poolt kaheksat. Noorproua Ilse Madisson, kes kella peale küll ärkas, ei viitsinud end veel voodist liigutada ja tajus läbi poolune, kuidas abikaasa läks ust avama. Hetk hiljem kuulis ta, et keegi küsis teda. Häälest tundis naine ära, et see oli ta endine peigmees August Kirsimärgi.