Tellijale
Vanglaametnikud pidasid hea tuju põhjuseks narkolaksu
Ma olen tegelikult väga rõõmus inimene. Ma naeran palju, räägin palju ja kõva häälega. Tihtilugu on mul suu kõrvuni ja autoroolis, minu meelest, tantsitakse ja lauldakse täpselt sama palju, kui jälgitakse teed. Mulle meeldib muusika, see paneb mu keha reageerima. Hea muusika tõstab mul lausa kehakarvad püsti. Hea seltskond või toredad sündmused venitavad mul suu nii kõrgele kõrvuni, et valus hakkab, kirjutab Ronja, kelle mees kannab karistust ühes Eesti vanglas.
Kui ma aga vanglas külastustel käin, tekitab see minus tohutut stressi. Iga kord läheb mul rahunemiseks tükk aega ja siis ma vahepeal isegi ei taha, et Kaarel mind puudutaks. Mu keha väriseb ning mul on külm ja ma tahan nutta ja karjuda. Vot selline emotsionaalne olend ma olengi. Nüüd aga eriti, kui meid seal kraaditakse, olen ma kõva surve all. See teeb mind tõsiseks ja vaikseks. Ma vaatan maha ja naeratan kohmetult. Niiviisi on mind siis vanglaametnikud juba kaks aastat näinud.