P, 25.10.2020

KOLUMN ⟩ Aleksandr Popov: on kurb reaalsus, et emakeelne haridusmudel ainult omadel jalgadel ei seisa

Aleksandr Popov

FOTO: Martin Lazarev

Jahikuu üheksandal päeval avaldas erakond Isamaa juht Helir-Valdor Seeder arvamust, et Eesti riigi rahaline toetus kõrgharidusmaastikul tuleks täies mahus suunata eestikeelsete õppekavade rahastamiseks, kuna kõrgkoolides eksisteerib õppekavasid, mille õpe toimub täies mahus võõrkeeles ning emakeelne erialaõppe võimalus puudub. Säärane karjuv ebaõiglus riigikeele suhtes tundub ju esmapilgul igati taunimisväärne ning õhus on tunda suisa kriminaalse käitumise lehka. Kuid enne kui võõrkeelseid õppekavasid sulgema ja õppejõude karistuseks raamatukogu uksele naelutama asuda, oleks ehk paslik võtta hetk ning küsida, kuidas küll see kõrgharidus oma radadega sinna võõrkeele rüppe üldse jõudis?

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Esimese asjana sooviksin rõhutada, et minu poolt avaldatud mõtted on subjektiivsed ning lähtuvad sisemisest vaatevinklist, mis tugineb aastakümned kestnud õppetöö läbiviimise kogemusel. Mul ei ole vastuseid probleemi sõlmküsimustele. On pelgalt sisemine kaemus sellest, mis võiksid olla minu arvamist järgi mõningad põhjused, mis sellise olukorrani viinud on.

Siinkohal toon välja kaks ideed, mis võiksid heita pisku valgust näiliselt tumedale tulevikuväljavaatele. Esimene neist on seotud rahaga, teine ühe omalaadse «hindamisskaalaga», mis akadeemilisel maastikul tegutsevate inimeste vererõhku ikka ja jälle kõrgushüppesse ajab.