KÜLMAVÄRINAD ⟩ Piiritusekuningast Rummu Jüri lollitas kordnikke ning põgenes korduvalt aluspesu väel vanglast

Virumaal tõusis 1930ndatel kurikuulsusesse piiritusekuninga tiitli saanud Elmar Sarv, kes oli toona üsna nooruke mees. 1912. aastal Valgevenes, Vitebskis sündinud Elmar oli pärit suurest perest – tal oli suisa neli venda ja neli õde.

Millal täpselt Rakverre kolinud Sarv piirituseveoga tegelema hakkas, on võimatu öelda, kuid toonased ajalehed viitavad, et tema perekond võis seda teha juba 20ndate lõpus. Meediatähelepanu alla sattus mees aga pigem 30ndatel ning selleks ajaks tegeles salapiiritusega juba terve Sarvede suguvõsa – kaks venda, ema, õde ja Elmar ise. Piirituse edasitoimetamisel näitas Sarv üles erilist julgust ja algatusvõimet, nii et teda operatsioonidel raske oli tabada, küll aga jäid tema abilised tihtigi politsei ja piirivalve näppu. Salapiiritust linna toimetas ta küll hobustel, autodega, jalgratastell ja igasuguste muude abinõudega.

Ulakad mässavad

Postimees kirjutab 8. detsembril 1932 ulakate «mässust» Rakveres. Juba siis oli Elmar Sarv tagaotsitav, kuid prassis sõpradega julgelt restoranis Euroopa. Kusjuures, tema esimene süütegu polnud üldse tõsine - ta oli piirivalve rajooniülemal näo täis sõimanud, mille eest talle kahenädalane arest määrati. Sarv polnud aga nõus end kätte andma ning kuulsusrikas elu algas.

Euroopas prassides tundis Sarve ära üks politseinik, mille peale aga Sarv koos sõpradega restoranist lahkus. Parkali tänaval jõuti Sarvele järele, ta peeti kinni, kuid teel jaoskonda ründasid Sarve sõbrad politseinikke, kiskusid ta lahti ja mees põgenes. Appi kutsuti kaks kordnikku, kes Sarve uuesti Parkali tänavalt ühe maja lakast tabasid. Tugeva kehaehitusega noormehel õnnestus aga «väheldaste politseinike» käest jällegi lahti rabeleda ning nelja tuule poole ta tol korral ka kadus.

Toonased ajalehed meenutasid heameelega alati ka üht juhtumit, kui Sarv taas tagaotsitav oli olnud. Nimelt olnud Sarv hambaarsti ooteruumis, kui sinna astus sisse kordnik ja nähes Sarve, tahtis teda muidugi koheselt arreteerida.

Sarv hüppas selle peale aknast välja ning kadus kõigi nelja tuule poole, saatjaks püstolilasud ja (ilmselt) valutavad hambad.

Suurema haarangu korraldasid Sarve tabamiseks piirivalvurid Varangu metsas, kus piirituseveoga vahele jäänud Sarv ennast küünis varjas. Hoone piirati sisse, ning tabajad lähenesid, hoides käes laskevalmis püsse. Suur oli aga kõigi üllatus, kui tagaotsitav järsku küünist väljus ning piirajatele otse peale jooksis. Nähtavasti ei tahtnud tabajad otse inimese peale lasta — millest muust siis võib see tingitud olla, et mees otse püssitule all metsa põgenes.

Tema seikluste kohta liikus otse uskumatuid jutte ja vaatamata sellele, et Rakvere linnas teda igal silmapilgul tabamine ähvardas, elas Sarv Rakveres edasi. Ta liikus päris vabalt igalpool ringi, kuna Sarve vaid paar politseinikku nägupidi tundsid. Nii viibis ta ühel õhtul tuletõrje seltsi rõdul, kus pummeldas koos kellegi kriminalistiga. Alles hiljem, kui keegi kriminaalametnikule kõrva sosistas, kellega koos ta istub, läksid ametniku silmad lahti. Kui ta aga Sarve tabama hakkas, kargas see üle rõdu serva ning põgenes pimedasse aeda hoolimata järele lastud kuulidest. 

Üks värvikamaid seiklusi leidis Elmariga aga aset Soomes, maikuus 1933. Uudisleht kirjutab, kuidas piiritusekuningal (keda küll otse välja ei nimetada, kuid initsiaalid viitavad, et jutt on just Elmar Sarvest) juhtus kurb lugu ja ta sattus pulmade asemel vanglasse.

Pruudi punane barett reetis armastajapaari

Sarv oli leidnud tolleks hetkeks endale ka pruudi, sest Uudisleht viitab juukselõikajapreilist mõrsjale, kellest pidi saama rikka seikleja pruut. Naine oli Sarvega ka Soome kaasa reisinud ning ilmselt nautis Elmar Sarv võltsi enesekindlust, mis oli ajaga saanud koguneda.

Nimelt oli Sarv Soome ametivõimude silmis pea legendaarse kuulsuse saavutanud, kuna vaatamata oma suurele äritegevusele oli ta siiski tabamatu. Kuigi vahetevahel langesid Soome piirivalve saagiks tema piiritusesaadetised ja mehed, ei kukkunud Sarv ise kunagi sisse. See on vast seletatav sellega, et harilikult tema ise ei võtnud piirituse transportidest kunagi osa, vaid seda tegi tema käsilaste võrk. Tema oli vaid juht, kes saatis välja ja liikus Eesti ja Soome vahet kõigiti seaduslikul alusel. Pealegi peatus ta ettevaatuse mõttes Soomeski ainult võõra nime all.

Ajakirjanduses spekuleeriti, et Sarv on oma ebaseadusliku tegevuse tulemusena taskusse miljoneid pannud. Räägiti suisa, et ta plaanib Saaremaa dolomiidist Rakvere kanti lossi ehitada, mis muidugi teinuks ka mustasilmalisest juuksuripreilist rikka proua.

Aga Sarve õnn sai Soomes sel kevadel otsa. Nimelt sõitis Sarv 1933. aastal koos oma meestega kahel piiritusepaadil uue salapiirituse laadungiga üle lahe Viiburi alla, kuid siin sattusid paadid Soome piirivalve kätte. Sarvel läks koos kaasasoleva mõrsjaga korda põgeneda, pääsedes maale, kuna mehed, nagu tavaliselt sarnastel juhtudel, langesid lõksu.

Piiritusekuningas põgenes sisemaale jälgima sündmuse edaspidist käiku, kuna mehed paigutati esialgu vangimajja. Nende hulgas olid ka Vihula valla mehed J. T. ja K. W. ning Kundast päritolev A. O. Hiljem aga mehed vabastati kuni kohtuotsuse kuulutamiseni.

Nähtavasti pidasid piiritusevedajad omavahel sidet ning ühel päeval tehti otsus kohtu otsust ootamata Soomest põgeneda. Määratud päeval hiiliti Viiburi sadamasse ja poeti salamahti laevadesse ning sõit algas. Sama teed tahtis käia ka piiritusekuningas S. ise ning ilmus ühel päeval Viiburi sadamasse, et istuda siin koos oma mõrsjaga laevale ja purjetada Eestisse.

Kuid õnnetuseks oli Sarv elanud Soome sisemaal olles seekord oma õige nime all ning ametivõimud olid saanud veel viimasel hetkel temale jälile. Tema ajutisest elukohast infot kogudes selgusid ametivõimudele ka piiritusekuninga välised tunnused ja ühtlasi ka see, et tema väljavalitu kannab punast baretti. Seati üles valve, kes ühel päeval silmas punase baretiga daami oma kavaleri saatel Viiburi sadamas. Noorpaar peeti kinni ning selguski, et tegemist on Põhja-Eesti rannikult pärineva piiritusekuninga Sarvega.

Mees paigutati otsekohe väärtusliku saagina vangimajja, kuna tema mõrsjale anti vabadus külastada oma tulevast vangimaja müüride vahel. Nii käinudki tulevane miljonäriproua iga päev vanglas oma kavaleri külastamas, oodates kohtupäeva, milleks pidi olema põgenema pääsenute seletuste järele 18. mai. Ilmselt aga õnnestus Sarvel siiski kuidagi põgeneda (või maksis ta tollitrahvi ära ja pääses vabadusse), sest juba sama aasta sügisel saame lehest lugeda järjekordsest kokkupõrkest ametivõimudega, sel korral juba Eesti politseiga.

Järjekordne kinnikukkumine

1933. aasta 4. novembril kirjutab Postimees, et tuntud salapiiritusevedaja Elmar Sarv kukkus kaitseringkonna asutuses kinni. Tuuakse ka välja, et hiljuti oli Sarvele määratud kaks nädalat aresti piirivalve sõimamise eest, aga seda mees ära ei kandnud. Kuna ta end ka politsei kätte ei andnud, siis nii viibiski ta seni vabaduses.

Mingil põhjusel otsustas Sarv aga minna aega teenima. Selleks ilmus ta Viru kaitseväe ringkonna ülema ette, et teda määrataks sõjaväkke – ometi oli ta üleriigiliselt tagaotsitav. Sarv võeti (mitte eriti üllatuslikult) vahi alla ning paigutati vangimajja.

1933. aasta detsembris jõuab tänu vangis istumisele Sarvele sappa ka üks kolme aasta tagune väärtegu. Tolle aasta ühest viimasest lehest saame lugeda, et kuna salakaubavedaja Elmar Sarv 1930. aastal Vanamõisa kaevanduse peol koos kahe kaaslasega lärmas, siis on nüüd aeg selle eest rahukohtuniku ees seista.

Toona jäi karistus määramata, kuna Sarve jälle kätte ei saadud. Nüüd tagantjärele tehti Sarve süü kindlaks – jah, ta tõepoolest lärmas peol – ning kohtunik karistab teda kahekümnekroonise trahvi või maksejõuetuse puhul kahepäevase arestiga.

Taas jooksus ja taas tabatud

1933. aastal määrati Sarvele kuue aasta pikkune vanglakaristus, kuid juba 16. veebruaril 1934 õnnestus tal taas põgeneda – ning Elmari stiilile omaselt ikka üsna humoorikalt ja skandaalselt. Nimelt kasutas Elmar ära momenti, kui oli saunapäev ning valvur läks saunas teise ruumi pesu viima. Aluspesus hüppas Elmar õuele, sealt üle kõrge okastraadiga kaitstud ala ning kadus.

Redusolek aga ei kestnud kaua – juba aprillis jõudsid politseinikud Sarvele kannule. Tabamisel pani konstaabel Paul Tamm kaalule aga oma elu, kuid olles kord otsustanud Sarve kas elusalt või surnult tabada, jäi siiski võitjaks. Lugu ise rullus lahti järgmiselt.

20. aprillil 1934 said ametivõimud nimelt andmeid, et Sarv viibib Rakveres. Konstaabel Tamm koos kordnikega läks teda tabama. Posti tänaval märkas konstaabel ühe maja väraval poisikest valvepostina. Konstaabel kõrvaldas kohe poiskese ja tormas õuel asuvasse majja.

Maja ühe korteri ust avades nägi Tamm, et Sarv viibib toas. Kohe kargas konstaabel Sarve juure, ühe käega haaras Sarve käed ja hoides teises laskevalmis revolvrit sundis meest endaga kaasa tulema. Sarv teeskleski, nagu tahaks hakata ukse suunas liikuma, kuid samas haaras välkkiirelt konstaabli revolvriga varustatud käe.

Tekkis rabelemine ja mõlemad mehed kukkusid põrandale. Sarv väänas konstaabli kätt, püüdes haarata revolvrit. Seejuures kõlas korraga kolm pauku järgemööda, kuid kuulid jooksid põrandasse. Konstaabel siiski revolvrit lahti ei lasknud. Nüüd aga tahtsid toasolijad, kaks Sarve kaaslast, Sarvele appi tulla, kuid neid suutis sinna jõudnud kordnik tagasi hoida. Vahepeal jõudis paukude peale veel abi juurde ja nüüd oli Sarve vastupanu murtud. Konstaablil sai kannatada käsi, mille Sarv rabelemisel puruks näris. Sarv paigutati Rakvere vanglasse.

Piiritusekuninga järjekordne põgenemine

Kuid vanglasse Sarv muidugi kauaks ei jäänud. Kuu aega hiljem saab teatavaks, et 23. mai hommikul kell 3.40 põgenes Rakvere vanglast tuntud piiritusevedaja Elmar Sarv, 22 aastat vana. Ajakirjandus meenutab lugejatele, et Sarve tuntakse suure seiklejana, kes kohalike seas hüüdnimed Piiritusekuningas ja Rummu Jüri välja on teeninud. Ning hoolimata mitmete afääride eest mõistetud karistustest on tal suisa kolm korda õnnestunud putke panna.

Oma viimase, maikuise põgenemise sooritas ta sel teel, et oli lauanoale hambad sisse toksinud ja selle «saega» akna piida läbi saaginud. Sel kombel müüri ja raudtrelli vahele tekkinud 19 sentimeetri laiusest praost (kõrgus muidugi suurem) oli ta läbi pugenud, siis kuus voodilina üksteise otsa sõlminud ja seda köit mööda ülalt kolmandalt korralt alla laskunud.

Vangla selles küljes oli allikas ja allikal sild. Vangivalvur seisis sillal, selg vastu vanglat, kui kuulis seljataga mütsu. Ringi keerates nägi ta Sarve, kes pistis jooksma. Valvur tulistas küll põgenikku, kuid ei tabanud, ja see kaduski teadmata kuhu. Ka seekord põgenes Sarv aluspesu väel. Aasta hiljem, 1935. aasta maikuus saadeti kohtu ette vangivalvurid, kelle ettevaatamatuse tõttu Sarv põgenema sai. Kohus karistaski valvur Hugo Menertit kahenädalase arestiga tingimisi.

1934. aasta augustis tuleb avalikuks, et Elmar Sarv on põgenenud Rootsi kaudu Taani, kavatsusega siis juba Aafrikasse edasi liikuda, et astuda Prantsuse võõrleegionisse.

Ühtlasi teatab Sarv oma kirjas, et peab ikka hea sõnaga meeles kõiki neid sõpru, kes teda põgenemistel aitasid ja redusoleku ajal varjasid.

Elu Soomemaal

Paistab, et võõrleegioniga Sarv siiski ei liitunud, kuna 1935. aastal kuuleme, et ta elab väidetavalt seaduskuulekat ja üsna mugavat elu Soomes. Rakveres käis külas Soome meremees, kelle kodusadamaks oli Viiburi läheduses asuv väike Koivisto linn. Mees teadis rääkida mõndagi Rakvere vanglast kahel korral põgenenud Viru «Rummu Jüri» Elmar Sarve kohta, keda Eesti ametivõimud on aastaid tagajärjetult otsinud.

Nagu juba juurdlusel selgus, varjas põgenik pärast teistkordset Rakvere vanglast vabadusse pääsemist 1933. aastal ennast paar nädalat vangimaja läheduses elutsevate tuttavate juures. Vahepeal otsisid piiritusekuninga sõbrad võimalusi, kuidas oma kaaslast saaks Soome sokutada. Kuuldavasti õnnestus neil kokkuleppele jõuda ühe soomlasega, kes põgeniku mootorpaadil üle lahe Soome viis. Sealsed sõbrad sokutasid põgenikule teenistuskoha ühte Koivisto linna lähedasse tallu.

Nähtavasti hakkas varemalt vaid logelemisega harjunud noormehele sealne tõsine töö meeldima; juba varsti oli peremees temaga täiesti rahul, sest Sarv püüdis kõiki ettejuhtuvaid töid teha hoolega. Veidi hiljem tutvus Sarv Koivistos ühe sealse rikka lesega, ning asus selle juure elama. Kuskilt oli talle muretsetud isikutunnistus ühe Soome kodaniku nimele, millega muutus meie väejooksik ja vanglast põgenenu ka ametlikult soomlaseks. Rikka mehena ei tundvat ta mingeid majanduslikke muresid ja võis endistele aegadele tagasi mõelda kui halvale unenäole. Salakaubitsemisega polevat Sarv enam üldse tegemist teinud ja hoidvat eemale ka oma endistest sõpradest. Noormees polevat aga siiski kaotanud oma endist hulljulgust, sest 1934. aasta suvel käinud ta kahel korral Eesti sadamates.

Vanad kombed

Mõneks ajaks kaob Elmar Sarv tõepoolest pildilt, kuid vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Nii saame teada, et juba 1936. aasta aprillis jääb Elmar Sarv mootorpaadiga Soome lahel merehätta, kusjuures paadist leitakse piiritusekanistreid.

Sarv jäi hätta Vainopeal, kui oli bensiinipuudusel sattunud lainete meelevalda. Esialgu teatati Soomest, et Sarve mootorpaat on Soomest varastatud, seda kinnitasid ka Sarv ise ja paadi omanik.

Kundas otsis piirivalve paadi aga läbi ning leidis sealt 351 plekki salapiiritust, mistõttu muutus kohe ebausutavaks varastatud paadi jutt. Piiritusemeestel juba olla see tavapäraseks trikiks – öelda, et paat on varastatud, seega ei saa nad ka vastutada salakauba eest, mis paadist leitakse.

Tõenäoselt viis Sarv laadungi piiritust juba Soome ja oma «töötasu» jättis paati, putkates salaja merele, et sõita Eestisse, kuna võõra nime all elamine Soomes läinud juba riskantseks. Teel olevat teda lastudki, sest paadist leiti ka üks kuuliauk, kuid see võis juhtuda vahest piirituseveol, vähemalt nõnda spekuleeris ajakirjandus. Sarv ise ju juhtunust sel hetkel vaikis.

Viimased Rummu Jüri kohtuprotsessid

1936. aasta 5. juuni Postimees annab teada, et Viru ranniku Rummu Jüri on taas süüpingis ning arutlusel on kaks süüteoasja. Hulljulge ja põgenemisalti mehena tuntud Sarv toodi kohtusse rauduskäsi ning nii hoiti teda kogu protsessi kestel. Vastust pidi ta andma selle eest, et konstaabel Paul Tammele 20. aprillil 1934 Posti tänava kähmluses vastu hakkas. Ringkonnakohus määras Sarvele kaks aastat vangistust.

Teisel protsessil mindi tagasi aastasse 1932, kui Sõmeru kuusiku juurest tabasid Rakvere politseinikud veovoorimehe piiritusekoormaga ning metsas läbiotsimist korraldades leidsid sealtki suuremal hulgal välipiiritust.

Juurdlusega tehti kindlaks, et leitud piiritus kuulus suuremale salakaubitsejate jõugule, kuhu kuulusid kolm venda Sarve ja teised, kes olid tolleks ajaks juba oma karistuse ära kandnud. Jooksus olnud Elmar Sarvel tuli nüüd ka oma karistus vastu võtta: 3100 krooni rahatrahvi või aasta ja nelja kuu pikkune vangistus. Lisaks keelati kuulsal piiritusekuningal elamine rannavööndis – vähemalt kolmeks aastaks.

Novembris 1936 saame ka teada, mis siis ikkagi Soomes juhtus, et Sarv nii õnnetult sisse kukkus. Kohtus selgub tänu tunnistajate ütlusele, et pärast Rakverest põgenemist seadis Sarv end sisse Soomes, kus ta hakkas Loviisa sadama piirkonnas sealsete salakaubitsejatega käsikäes tegutsema. Kuna ta oli muidugi ka Soomes tagaotsitav, esines Sarv seal Remmelgase nime all ning muuhulgas esinenud ta Soomes ka maadlejana.

21. aprilli öösel 1936 oli ta koos kahe soomlasega Loviisa sadamasse suuremal hulgal piiritust uputanud ja läks mõni päev hiljem seda sealt ära tooma. Seejuures jäi ta aga vahele Soome rannavalvuritele ning kui tema soomlastest kuritöökaaslased põgenesid rannale, võttis Sarv mootorpaadiga suuna merele. Kuna ta ei julgenud Soome tagasi pöörduda, otsustas Sarv avamerel õnne pöörduda. Küttetagavara lõppedes jäi ta aga tuule ja lainete lükata-tõugata ning Vainopea kandis jäigi õige pea piirivalvuritele vahele.

Kuulsusrikka kriminaalse elu ots

Kuna selleks ajaks oli kuiv seadus Soomes juba läbi saanud, kadus ka vaikselt ajahõlma piirituse salakaubavedu. Täpsemalt öeldes: seda ei korraldatud enam nii massiliselt kui kõrgehetkedel. Kaovad ka teated hullujulgest põgenikust, piiritusekuningas Rummu Jürist, nii et võib arvata, et ehk kandis ta oma karistuse ära ning hakkas elama ausat elu.

Millalgi kohtus Elmar Sarv oma tulevase abikaasa Helmiga ning juba 1945. aastal sündis neile tütar Iris. Elmar Sarv suri Tallinnas 1982. aastal ning ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Kasutatud:

Sakala, Waba Maa, Postimees, Tallinna Post, Päewaleht, Virulane, Virumaa, Maa Hääl jt toonased ajalehed