L, 31.10.2020

KAS SINA MÕIKAD? ⟩ Esimese vabariigi pätikeel: märjatöömehed mekkisid ära, aga siis ootas neid karikas

Tallinna karistusvangla vangid aastal 1925

FOTO: Fotis

Kas teate, mis on — «vana krae»? Muidugi ei tea. Te ei aima sugugi, et see on aunimi, mida võib kanda vaid põline retsidivist, kes on korduvalt «pannud tuuri hakkama» ja käinud sageli ka «kivilaevaga sõitmas». Jutt on nimelt vangide keelest. Sellest olete vahest kuulnud midagi, kuid kahtlematult imevähe, sest võõrale usaldavad nad oma loodud sõnade tagavarast õige harva midagi.

Tellijale Tellijale

Ainult aja kestel, nii üht kui teist usutledes, langeb neilt kogemata mõni sõna, kirjutab Uudisleht 2. juunil 1940. Keeleseppadena on nad loonud päris koguka omapäraste sõnade ja mõistete hulga. Kuid nüüd pole see enam nii rikkalik nagu oli varem. Vangide keskmine kultuuritase on tasapisi tõusnud ja koos sellega kaob ka nende omaloodud vulgaarne keel. Ja sellest, mis on veel säilunud, püüame alljärgnevate ridadega teile edasi anda.

Kõnelus, millest põrmugi aru ei saa

Võib olla, et kuulete juhuslikult kaht meest omavahel keskustlemas: «Tere, vana krae, noh, said skidka?»

«Jah, käisin küll mitmel korral silmakliinikus ja võeti hulk marke ära, aga kolmandal kohvijoomisel lasti ometi kraam kokku panna.»