1936. aasta 2. aprilli öösel umbes kella kahe paiku kihutas voorimees nr. 141 hirmsa ajuga Raekoja platsilt alla. Tema taga troskaistmel poolpüstakil, võtmed käes, üleni valges riides meesterahvas. Kummaline seltskond jõudis Vanaturu kaelas postil olnud kordniku juurde, kus voorimees hirmust lämmatatud häälega hüüdis: «Härra kordnik, appi, appi...!»
Õhtu oli voorimehele alanud nagu iga teine. Istus ta sulnil kevadõhtul oma troskas ja lõi aega surnuks, kui järsku, nagu välk selgest taevast, hüppas ligi jäiste silmadega valgesse riietunud mees. Käes oli tal midagi ähvardavat.
Vana elatunud kutsar ehmatas nii ära, et arvas – tegemist peab olema vaimuga. «Sõitke Narva maanteele! Ja ärge vaadake enam tagasi!» käskis kummaline sõitja. Vanamees haaranud seepeale otsekohe ohjad ja kukkunud kihutama. «Ei olnud nali, mõtlesin, teab mis sihuke veel teeb... Andsin hobusele piitsa, et saada rutem politsei juurde...» vahendas Uudisleht hiljem katsumuse läbi teinud voorimeest.
Ja vana habemik kaeramootori juht vaid nüpeldas hobust, vaatamata surmahirmus kordagi seljataha. Nii see surmasõit läks, kuni nad Vanaturu kaelani jõudsid.
Seal oli valves kordnik Mäll, kes, kuulnud voorimehe meeleheitlikku appihüüet, ruttas jalamaid troskamehe juurde. Troskas istunud üleni valges mees, kel käes võtmed, hüppas silmapilk kaarikust maha ning lidus mööda Viru tänavat alla.
Kordnik Mäll, kes olevat olnud tüse rammumees, tõmbas palituhõlmad vöö vahele ja padavai põgenikule järele. Ajujaht läks mööda Viru tänavat kuni Sauna tänavani, kuhu valge mees kadus. Ajaleht märgib, et täit jooksutempot ei lubanud politseinikul teha raske mantel. Õnneks näis Sauna tänavas lahtuvat ka põgeniku jõud ning kordnik Mäll litsus vaimumehele järele ja sai tal lõpuks linnaapteegi nurgal kraest kinni.
Ka hirmunud voorimees oli vahepeal julgust kogunud ja võttis mehe nüüd uuesti troskasse, et see kordniku käsul jaoskonda viia.
Jaoskonnas selgus kummaliste sündmuste taust. Valges kitlis ja aluspesus oli Seevaldi patsient. Kui talt küsiti, kuidas ta südaööl Seevaldist välja pääses, näitas mees võtmeid oma käes. Selgus, et mees kasutas ära valves olnud sanitari uinakut, näppas tolle järelt võtmed, keeras välisukse lahti, sulgenud ja lukustanud selle uuesti ning ruttas siis aluspesu väel linna poole...
Põgenemisplaan oli seega alguses plaanitsenud üsnagi taibukalt – kuna mees oli pärit Nehatu vallast, arvas ta, et otse mööda Narva maanteed on sinna kõige õigem saada, selleks tuleb aga kesklinnast läbi minna. Nii see surmasõit läks, kuniks kordnik Mäll voorimehe päästis.
Jaoskonnas oli mehega uus häda – ei taha patsient enam võtmeid käest anda! Seletas, et tema ei tohi seda ja rohkem ei täpsustanud. Tahetakse – võetagu vägisi! Kui mehelt küsiti, kuhu ta tahtis minna, vastas ta: «Vabadusse!»
Vabadus osutus mehele paraku vaid pooletunniseks. Kuuendast jaoskonnas helistati Punase Risti sanitaarauto mehele järele. Jaoskonnas mässiti haige kenasti tekki ja pisteti lupsti haigeautosse. Kordnik läks Punase Risti autole saatjaks ja sõit läks Seevaldi poole, kus «kadunud poeg» kiitustega vastu võeti – et ta teel võtmeid polnud kaotanud! Kogu tee oli mees aga kurtnud, et vabaduses viibimine nii ruttu lõppes...