1927. aasta septembrikuu keskpäeval leidis Kalamaja kalmistul aset õudne lugu. Ülem-Sõja tänava majas number 31 elutsev vaimselt ebastabiilne naisterahvas Emilie J. hiilis surnuaeda ja pani seal 19-päevaselt surnud beebi surnukeha kallal toime ehmatava teo.
Tolleks hetkeks 41-aastane Emilie oli elanud küllalt traagilist elu. Tiio ja Mardi tütar Emilie sündis 22. jaanuaril 1886. aastal. Talle ja tema neli aastat vanemale abikaasale Alfredile sündis kaks last: Paul (1906) ja Leida (1908). Paraku surid mõlemad lapsed väga noorelt – Leida 1909. aasta detsembris napilt pooleteistaastaselt ning Paul vaid mõned nädalad hiljem, sama aasta viimastel päevadel kolmeaastasena.
Tõenäoliselt suri umbes sel ajal ka Alfred, kuna 1927. aastal mainitakse, et Emilie on ilma peale üksinda jäänud. Paar aastat tagasi oli surnud ka tema isa ning selleks aastaks juba kuus-seitse aastat vaimuhaiguse küüsis heidelnud naine oli pärast Seevaldis viibimist läinud elama koju ema Tiio juurde. Muidugi ei jõudnud vanaldane ema oma tütart pidevalt jälgida ning traagilised sündmused leidsidki aset.
Päästikuks osutus lapse matus
6. augustil peeti Kalamaja kalmistul surnuaiapüha. Sel päeval mattis autojuht K. samale surnuaiale oma 19-päevase lapse, kes raske haiguse kätte suri. Juhtumisi sattus haige naine matusetalituse juurde. Emilie olevat kogu matusetalituse aja seisnud haua serval õpetaja kõrval, kus üksisilmi lapsukese kirstu vahtis. Kui matusetalitus läbi sai, tähendas naine: «Küll oli aga ilus laps! Selle viin ma omale.»
Säärane käitumine äratas kõigi kahtlust ning kuna Emilie J. hakkas pärast surnuaiapüha iga päev kalmistul käima, võeti ta valve alla. Sageli nähtigi teda just beebi haua ümber liikumas, kuid esialgu jättis naine selle puutumata.