Tolleks hetkeks 41-aastane Emilie oli elanud küllalt traagilist elu. Tiio ja Mardi tütar Emilie sündis 22. jaanuaril 1886. aastal. Talle ja tema neli aastat vanemale abikaasale Alfredile sündis kaks last: Paul (1906) ja Leida (1908). Paraku surid mõlemad lapsed väga noorelt – Leida 1909. aasta detsembris napilt pooleteistaastaselt ning Paul vaid mõned nädalad hiljem, sama aasta viimastel päevadel kolmeaastasena.

Tõenäoliselt suri umbes sel ajal ka Alfred, kuna 1927. aastal mainitakse, et Emilie on ilma peale üksinda jäänud. Paar aastat tagasi oli surnud ka tema isa ning selleks aastaks juba kuus-seitse aastat vaimuhaiguse küüsis heidelnud naine oli pärast Seevaldis viibimist läinud elama koju ema Tiio juurde. Muidugi ei jõudnud vanaldane ema oma tütart pidevalt jälgida ning traagilised sündmused leidsidki aset.

Päästikuks osutus lapse matus

6. augustil peeti Kalamaja kalmistul surnuaiapüha. Sel päeval mattis autojuht K. samale surnuaiale oma 19-päevase lapse, kes raske haiguse kätte suri. Juhtumisi sattus haige naine matusetalituse juurde. Emilie olevat kogu matusetalituse aja seisnud haua serval õpetaja kõrval, kus üksisilmi lapsukese kirstu vahtis. Kui matusetalitus läbi sai, tähendas naine: «Küll oli aga ilus laps! Selle viin ma omale.»

Säärane käitumine äratas kõigi kahtlust ning kuna Emilie J. hakkas pärast surnuaiapüha iga päev kalmistul käima, võeti ta valve alla. Sageli nähtigi teda just beebi haua ümber liikumas, kuid esialgu jättis naine selle puutumata.

Kuu aega hiljem, neljapäeval, 3. septembril südapäeva paiku astus Emilie kodust välja, kaasas kaks pangetäit vett. Umbes veerand tundi hiljem seisis ta, panged käes, surnuaia väravas. Möödudes Jaani koguduse surnuaiavahi Johannes Lillenthali majast, tähendanud ta endamisi: «Ühes panges on pesuvesi, teises loputus.»

Emilie jõudis beebi hauani, kaevas kirstu hauast välja, kiskus laibal surnurüüd seljast, pesi seda ja riputas sellele kartulijahu peale. Lõpuks ajas lapse surnukehale uued, linasest riidest valmistatud rõivad selga, ladus talle hulga suitsuräimi ja tüki saia kirstu ning tahtis siis laipa omale koju toimetada.

Esiti peeti ämbritega jalutavat Emiliet lilli kastma minevat, kuid siis ei andnud inimestele vaatepilt rahu ja mindi naisele järele. Paraku jõuti temani alles siis, kui rüvetamine juba läbi oli: kirstule oli kaas peale pandud ja see õhukese mullakorraga kaetud. Ise aga istus naine haua kõrval põõsa all ja kuivatas surnu seljast ära kistud rüüsid, mida oma teada puhtaks pesnud oli. Juurderutanud rahvale seletas Emilie, et kõik, mis ta teeb, sünnib pühakirja järele. Ta olla jumalast ära valitud ja seda tegema saadetud.

Kuna tema tegu pandi enne tähele enne, kui ta laiba surnuaiast ära viia sai - ja on küsitav, kas ta seda üldse teha tahtiski, vahest tahtiski ta last vaid «lohutada» ja pesta -, viis politsei rüvetatud laiba kuni tema omaste leidmiseni surnuaia kabelisse. Emilie jäi aga mõneks päevaks veel vabadusse. Tegemist oli loomulikult skandaalse juhtumiga, mistõttu jõudis sündmuskohale palju uudishimulikke, samuti oli rahvas kogunenud Emilie maja juurde, kus naine lahkelt kõigile selgitusi jagas.

Toonane meedia teatas, et juhtunu kohta algatati «vali juurdlus» ning ilmselt pööratakse süüdistavad sõrmed just Emilie Justuse lähedaste suunas, kes pole suutnud tema järele piisavalt valvata.

Kraapimine akendel

Mis tol korral hauarüvetamise eest karistuseks määrati, jäi saladuseks, kuid juba mõned aastad hiljem jõuab Emilie J. nimi taas lehtedesse. 13. märtsil 1933 astus kolmanda rahukohtu ette Tiio N., keda süüdistati selles, et ta polnud lubanud Seevaldisse paigutada oma vaimselt haiget tütart Emiliet.

Emiliel märgati olevat «haiglane lapsearmastus», kuigi pigem asja läbi tänapäevase filtri vaadates on üsna selge, et korraga mõlemad lapsed kaotanud ema kannatas tõenäoliselt PTSD ja muude psühholoogiliste häirete all, mida ei osatud toona ei diagnoosida, ammugi siis ravida. Kohtus tuleb jutuks, et 1927. aastal sai tema «lastelembus» õõvastava väljundi ning tuletatakse meelde Kalamaja kalmistul juhtunut.

Kohtus astub üles mures tunnistaja, kes mõned aastad varem aset leidnud intsidendist teadlik. Tema mureks on see, et Emilie J. käis nädal aega selle pere akna taga, kratsis aknaklaasi, kiristas hambaid ja karjus. Vahel kloppis Justus ka uksele ja passis peale, kui keegi uksest välja läks, et sisse lipsata. Kuna perekonnas kasvas ka laps, siis peljati, et tasakaalutu naine võib lapse ära varastada.

Kohtu all olnud ema Tiio esitas aga arstitunnistuse, mille järgi tütrel kodus, rahulikus õhkkonnas kõige parem on. Seda, et Emilie kodus rahulik on ja kedagi ei tülita, teavad rääkida ka naabrid. Paraku määratakse vanale emale siiski rahatrahv – 20 krooni – selle eest, et ta ei ole suutnud kodanike rahu oma lapse käitumise eest tagada.

Emilie J. kuulutati vaimuhaiguse tõttu teovõimetuks Tallinna-Haapsalu rahukohtus oktoobris 1933. Emilie ema Tiio Nano suri 1940. aastal 82 aasta vanuselt, paraku puuduvad andmed Emilie saatuse kohta.

Allikad:

• Sõnumed, 14. märts 1933
• Waba Maa, 10. september 1927
• Sõnumed, 7. oktoober 1933
• Kaja, 10. september 1927