PERSOON ⟩ Matkajuht Romet Vaino: sellel elukutsel on ränk hind, mida kõik inimesed pole nõus maksma (1)

Inimesena peab Vaino end introverdiks, kes võib perekondlikus või lähisuhtes koos eksisteerides osutuda küllaltki raskeks pähkliks. Ta tõdeb, et tunneb vahel, kuidas mingil tasandil suheldes täiesti kokku jookseb ning ei suuda end sõnadega alati inimestele selgelt väljendada ja seda isegi olukordades, mil leidub inimesi, kes on valmis teda süvitsi kuulama.

«Tunnen, et sõnad ei suuda alati minu seisundit piisavalt hästi kirjeldada ning tunduvad kohati tühised. Siis lähengi loodusesse ja ei ütle asju verbaalselt välja, aga mul on alati pärast parem olla. Olen ilmselt nagu rabalaugas, mille serva alla teine inimene tegelikult kunagi näe. Tean, et tegelikult peaksin püüdma end rohkem avada, sest tunnen tihti, kuidas inimesed mind olenemata suurest pingutusest ikkagi ei mõista. Lähen ka ise pingesse, kui nad püüavad minust meeleheitlikult aru saada. Samuti on mulle mitmeid kordi öeldud: «Romet, ma olen end alati heaks inimestetundjaks pidanud ning nende kehakeelt kerglusega lugenud, kuid sinust ei saa ma midagi aru,» kirjeldab ta enda olemust lähemalt.

Huvi looduse vastu kasvas juba kooliajal

Romet õppis endises Rapla Vesiroosi gümnaasiumis (praegune Rapla Vesiroosi kool) ning tõdeb, et esimesed suuremad retked leidsid aset just tänu sealsete aktiivsete õpetajate käe läbi. Samuti tegutses koolis ka keskkonnaklubi, mille tegemistes noormees aktiivselt kaasa tegi. «Õpetajad korraldasid vist juba põhikoolist saadik erinevaid keskkonnaprojekte. Läksime suviti nende raames kümneks päevaks Hiiumaa laidudele. Ööbisime kohas, kus polnud elektrit ning ümberringi olid vaid vanad taluhooned. Mäletan sealt seda tunnet, et viibid võõral laiul ja sul tekib järsku vastupandamatu kihk ringi rännata. Tunned, kuidas justkui pead nägema, mis järgmise nurga taga on või mis linnud kuskil puu otsas elavad. Kohati tekib tunne nagu ei tahaks üldse mingisugusele ratsionaalsusele alluda. Näiteks nagu mõtteviis, et kui pimedaks hakkab minema, siis peab kindlasti koju minema. Mu mõtteviis on olnud alati teistsugune ning taolised asjad teisejärgulised,» räägib Romet oma loodushuvi taustast.

Lisaks niisama looduses ringi uitamisele, hakkas talle üsna varakult huvi pakkuma ka ornitoloogia ning lindude välimääramine. Enda sõnul uuris selle kohta eriti palju just kooli ajal. Samuti köitis teda joonistamine ja pallimäng. «Joonistamine käis minuga kaasas umbes lasteaiast saadik. Mul on siiani veel hunnik vanu joonistusi kodus alles. Hiljem käisin ka kunstiringis, kuid see kestis umbes põhikooli lõpuni ja jäi lihtsalt sinnapaika. Mingil hetkel mängisin ka korvpalli, kuid see oli pigem poolsunniviisiline ja ema soovide täitmine,» muigas Vaino.

Kui paljudel on gümnaasiumi lõpuks tekkinud kindel visioon, mida oma tulevikuga peale hakata, siis tõdeb Romet, et temaga oli kõik täiesti vastupidi. «Ma olin täiesti segaduses ja ei teadnud üldse mitte midagi! Loodus oli olnud küll mu elu läbiv märksõna, aga ometi kahtlesin selles valikus. Ehk ka seetõttu, et mul polnud mingit kindlat eeskuju või näidet ees olemas. Samas võisin juba siis ähmaselt mõelda kuskil tagakuklas, et mingis veidras paralleeluniversumis on võimalik see, et käid lihtsalt looduses, teed matkasid, pildistad ja oled niimoodi. Sel hetkel ei tundunud see sugugi reaalne mõte, aga tundsin, et mingiks konkreetseks ametnikuks õppida ei soovi. Vähemalt mitte midagi traditsioonilist.»

Konkreetselt bioloogiks või geograafiks õppimiseks polnud Rometil enda sõnul piisavalt julgust või ei näinud ta reaalselt väljundit, mida sellega pärast peale hakata. Samuti jäid tema valikust välja tehnilised erialad ning lõpuks otsustas keskkonnakorralduse kasuks, mis tema sõnul on üsna bürokraatlik eriala. «Kui mõelda kõigi nende väljundite peale, mis selle eriala puhul kõne alla tulevad, siis seda õppinud inimestest saavad üldiselt ametnikud, kes koostavad keskkonnamõju hindamise aruandeid, mis kujutavad endast lihtsalt suuri hunnikuid pabereid. Ütlen ausalt, et ei osanud midagi muud valida ja läksin seda täiesti huupi õppima,» selgitab mees muiates oma toonaseid valikuid.

Samuti lisas, et hiljem näitas huupi valitud eriala talle mõnes mõttes koha kätte. Pärast nelja aastat Tallinna Ülikoolis, polnud gümnaasiumi lõpus valitsenud segadus kusagile kadunud ning mees seisis taas risstteel. «Ei ütles, et probleem peitus erialas, vaid pigem ei sobi see lihtsalt minusugusele inimtüübile või ei klapi mu omaduste ja olemusega. Aga vedasin lõpuni välja!» naeris ta ning lisas, et pärast ülikooli lõppu oli tal huvi õppimise vastu mõneks ajaks kadunud.

Seiklused tööturul – müügimehest matkajuhiks

Kooli lõppedes otsustas Romet siseneda kohalikule tööturule. Tema karjäär sai alguse Keskkonnainspektsioonis, kus töötas keskkonnaspetsialisti ametikohal. Kokku töötas ta selles ametis üle aasta ning tõdeb tagantjärele, et seal töötades avastas ta enda näol küllaltki rahutu olemusega inimese. Kohati tundus Rometile, et vajab oma töös mingit kindlat järjepidevust või väljakutset, mis motiveeriks teda edasi minema.

Sealt liikus edasi ühte firmasse, kus täitis tegevjuhi kohustusi, kuid erinevatel põhjustel ei leidnud ka sealt asu. Kui otsustas sealt lahkuda, võttis vastu teadliku otsuse mõneks ajaks aega maha võtta, et edasi minemiseks vajalikku niidiotsa leida. «Minu hinges oli ilmselt ka teatud sorti pettumust ja tundsin, et kohati ei soovigi enam inimestega suhelda. Käisin üle pikkade aastate sõltumata nädalapäevast üksinda looduses kolamas ning see oli ilmselt üks esimesi kordi, mil reaalselt mõtlema hakkasin, et kas mul oleks võimalik mingeid asju omavahel siduda,» meenutab Romet tema hinge valitsenud segadust ja sellest peegeldunud algseid mõtteid matkajuhiks saamise suunas.

Tupiktee, paanika- ja ärevushäired ning uneprobleemid

Kui suvi oli lõppenud, otsustas ta tööturule naaseda. Samas oli endale justkui lubanud, et sellesse valdkonda oma jalga rohkem ei tõsta. Ometigi leidis end üsna pea ühest jäätmekäsitlusega tegelevast ettevõttest, mis mõned kuud hiljem majanduslikesse raskustesse sattus ning kust Romet kindlameelselt lahkus.

Sellele järgnenud ajal leidsid mehe elus aset küllaltki huvitavad sündmused. Ühel hetkel tundis mees, et ei oska enam kusagile edasi minna ja tema õlgadele oli laskunud teatud ühiskondlik surve nagu kõik ootaksid temalt kui noorelt inimeselt teatud käike, mida Romet polnud veel ette võtnud, aga mida justkui oleks pidanud. «Hakkasin mõtlema sellele, miks kõik kuidagi nihu oli läinud. Ka selle peale, mis oleks see eriala, millega jätkata. Mingil hetkel hakkasin aina rohkem pingeid tundma, kuid alguses sellega suuri kõrvalmõjusid ei kaasnenud,» selgitab Romet tekkinud olukorra tagamaid ning nendib, et oli jõudnud oma elus punkti, kus oli iseenda suhtes justkui pimedaks muutunud.

«Suutsin näha kõrvalt teisi, kuid mitte ennast. Ühel hetkel tekkisid ka tõsisemad probleemid unega ning uinumise kellaajad hakkasid üha hilisemaks nihkuma. Järgmisel hetkel ei jäänudki enam magama ning avastasin, et järsku oli käes hommik, kell oli seitse ning olin endiselt ärkvel. Olen muidugi «õige Eesti mees», kes kusagile ei pöördunud ja mõtlesin, et kõik läheb lihtsalt üle.»

«Ja siis ta küsis nii nagu mina küsin sinult praegu.. Aga kuidas sul praegu elus muidu läheb?»

Romet lisab, et lõpuks oli tema keha lihtsalt nii väsinud, et jäi puhtalt selle tõttu magama ning ehmatas mõne aja pärast hingeldades üles. Ta ei mõistnud, mis viga on, kuid ei mõelnud ka sellele, et olukord võib viidata millelegi tõsisemale. «Asi läks niivõrd hulluks, et näiteks poes käies tekkisid keset rahvahulka seistes järsud ärevushäired ja peale tuli isegi surmahirm. Hakkasin mingit suvalist asja valima ja järsku olin umbes kahekümneks sekundiks justkui halvatud ning siis läks järsult kõik normaalseks tagasi,» kirjeldab Romet.

Ta oli kindel, et probleem peitub just tema füüsilises, mitte vaimses tervises, kuni ühel õhtul saabus ärevuse- ja paanikahäirete «kulminatsioon».

«Vaatasin ühel õhtul kodus telekast. Kui õieti mäletan, siis olid need spordivõistlused. Mingil hetkel avastasin, et olin hakanud oma silmi kissitama ning järgmisel hetkel ei näinud ma enam midagi. Kõik lihtsalt virvendas silmade ees. See oli hetk, mil lõplikult ära ehmatasin. Tõmbasin ruttu sokid ja ketsid jalga, hingasin trepi peal paar sõõmu värsket õhku ning läksin kiirabisse. Haiglasse sisse marssides ütlesin seal valves olnud naisele: «Nüüd on kohe kohe minek ka, aga tahan enne teada, mis mul viga on!» Ta rahustas mind maha ning selgitasin siis, et mul on kogu aeg hapnikupuudus ja isegi diivanil lesides ei saa enam hingata. Lisaks on ka uneprobleemid,» selgitas ta mingis mõttes saatuslikku õhtut.

Valvearst võttis Rometilt mõned analüüsid, mõõtis hapnikusisaldust veres ning numbrite järgi ütles, et tegelikult on ta täiesti terve. Mees mäletab, et nähtud tulemused mõjusid talle pigem ärrituvalt, kuna oli pikalt tundnud, kuidas temaga midagi valesti on. «Ja siis ta küsis nii nagu mina sinult praegu.. Kuidas sul muidu elus praegu läheb?» kirjeldas Romet hetke, mil kõik põhjused hakkasid tema silme ees lõpuks lahti rulluma.

Mees mõistis, et tema elus olid viimasel ajal tõepoolest juhtunud sündmused, mille puhul arvas, et need tema tervist niiviisi ei mõjuta. «Hakkasingi mõtlema, et tõesti.. Mul juhtus lühikese perioodi jooksul palju erinevaid asju, mis minu elu mõjutasid, aga mille mõju varem millegi kindlaga ei seostanud. Olin kaotanud töö, minu toonane kooselu oli lõppenud ja ma ei suutnud leida niidiotsa, millega edasi minna. Mõistsin, et olen end vaimselt kuskile sügavasse auku kaapinud. Need ohumärgid olid ammu olemas olnud, aga olin neid lihtsalt ignoreerinud. Valveõde ütles mulle, et mul pole mõtet selle probleemiga kiirabisse pöörduda, vaid peaksin otsima abi vastavatelt spetsialistidelt.»

Rometile anti rahusteid ning ta suundus koju puhkama. Sel hetkel mõistis mees, et peab oma vaimse poole tõsiselt ette võtma. Romet proovis enda päevadesse kindlat rütmi tekitada ja mõtteid positiivsuse poole suunata. Samuti hakkas aina rohkem käima looduses. Esmalt alustas ta väiksemate sammudega – võrreldes tänasega käis seal vaid nädalavahetuseti. Juba mõne aja pärast tundis ta end hulga paremini. Tagantjärele tõdeb ta, et tema jaoks on siiani uskumatu, kui haigeks üks inimene end mõelda suudab.

Pärast mõningast taastumist otsustas mees siiski tööle tagasi minna. Tal ei olnud kindlat sihti, kuid soovis edasiste plaanidega sel korral veidi kastist välja mõelda. Selleks ajaks olid mitmed tema sõbrad ja tuttavad suundunud müügitööd tegema ning Romet otsustas, et proovib ise sama teed käia. Kui Romet mõnele tuttavale oma plaanidest rääkis, arvasid nad, et mees on lõplikult lolliks läinud, kuna tema näol on tegemist mehega, kellelt olid inimesed seni pidanud sõnu pigem suust välja kangutama.

Ta hakkas paljude selles valdkonnas töötavate inimeste käest nõu küsima, kuidas müügitööd paremini teha. Nende soovitustest hakkasid välja joonistuma kindlad mustrid, mis polnud need, mida Romet kuulda soovis. «Tundsin korra, et hakkan isegi ümber mõtlema ja ei soovigi seda tööd teha. Samas ütlesid nad, et kui soovin müügitööd kiiresti selgeks saada, peaksin proovima otsemüüki. Siis asusingi Starmani just seda tegema,» lisas ta.

Praegu tagasi mõeldes, tunnistab Vaino, et otsemüügi mõte oli tema jaoks alguses vägagi hirmutav, kuid sai sellest olenemata tööga kenasti hakkama. Mehe sõnul olid tema müügitulemused arvestatavad. «Kõige enam üllatas mind see, et suutsin kaubanduskeskustes võõraste inimestega kiiresti otsekontakti luua ning isegi kui ta midagi ei ostnud, suutsime rahumeelselt hiljem laiali minna. Arvan, et see oli miski, mis julgustas ka hiljem mind teatud samme tegema. Võib-olla tänu sellele suudan ka matkasid tehes inimestega paremini suhelda. Selles mõttes on müügitöö mind ikkagi päästnud,» kirjeldab ta müügimehe elust saadud positiivseid külgi. Ühel hetkel tundis Romet, et hakkab pidevast suhtlemisest väsima ja otsustas Starmanist lahkuda, kuid jätkas siiski müügitöö tegemisega.

«Mõni peab lihtsalt kolm korda peaga vastu puud jooksma, enne kui saab aru, et valus on!»

Edasi proovis ta eksportimist välismaale, kuid tõdeb, et tegu on väga raske ja karmi alaga, millest lõpus siiski midagi välja ei tulnud. Seejärel asus ta tööle ettevõttesse Tele 2, kus töötas ärikliendiosakonnas. Pärast teise osakonda üle viimist avastas Romet, et sellel ametikohal pole näiliselt suuri ülesandeid, mis tema silma oleks särama pannud ning otsustas mõne aja pärast siiski firmast lahkuda. Enda sõnul hakkas ta Tele 2-s töötades sisemiselt taaskord nihelema.

Viimaseks «ametlikuks» töökohaks oli müügialane ametikoht lühiajaliste tööampsudega tegelevas firmas nimega GoWorkABit. Ettevõttel olid suured plaanid areneda meie naaberriikidesse ning lõpuks oli Romet jõudnud kohta, mis ka meest ennastki sisemiselt särama pani. Kõik laabus kenasti kuni erakorraliselt kokku kutsutud koosolekuni, kus teatati, et Romet on üks neist, keda ootab ees koondamine. «Olin töötanud seal umes aasta ja ühel päeval teatati, et laienemistega ei läinud nii nagu plaaniti. Kuna olin võetud sinna just välisturgudele laienemise mõttega, olin üks neist, keda otsustati koondada,» meenutab Romet.

Tagasi loodusesse – Metaloodus ja rabamatkad

Koondamise hetkeks oli Romet tasapisi alustanud ka blogi kirjutamisega, mille nimeks sai Metaloodus. Ta oli loonud ka samanimelise Facebooki lehe, millel oli umbes paarsada jälgijat. Algselt oli Metaloodus koht, kuhu mees oma mõtteid ja telefoniga tehtud fotosid lisas. Ta tõdeb, et pildistamise pisik oli tema sees olnud juba pikemat aega ning tundis, et Metalooduse puhul suudab ta piltidega rohkem oma tekstide mõtet edasi anda.

Rääkides lähemalt tema huvist fotograafia vastu, siis oma esimesed kaadrid jäädvustas Romet juba põhikooli ajal «seebikarbi» taolise Zenit fotoaparaadiga ning paljud sellega tehtud pildid on tal siiani kodus alles. Ühel hetkel sai ta endale kaasaegsema kaamera ning sellega pildistas gümnaasiumi lõpuni, pärast mida jäi fotograafia pikemaks ajaks tahaplaanile, kuid süda ei andnud rahu. «Blogi kirjutama hakates tundsin, et visuaalne pool jääb minu jaoks kuidagi poolikuks ning otsustasin endale uue fototehnika soetada ja uuesti pildistama hakata. Äratasin selle poole uuesti ellu,» selgitab ta fotograafiahuvi tausta lähemalt.

Pärast koondamisteate saamist lõi Rometi peas pirn piltlikus mõttes põlema. Kui seni oli ta varasemalt koos sõprade ja tuttavatega teinud väiksemaid matku rabasse ning mõnel korral endiste õpetajate palvel aastas korra või kaks ka Rapla koolilapsi, siis tundis, et soovib slelele edaspidi suuremalt läheneda.

2017. aasta jaanuaris otsustaski Romet Metaloodusele hoo vaikselt sisse lükata ning katsetada, kas inimestel oleks üldse huvi matkadel käimise vastu. Ta postitas Facebooki Metalooduse esimese avaliku üritusekutse, mille raames kutsus inimesi matkama Jalasel asuvasse rappa. Romet tõdeb, et talle tekitas suurt üllatust see, kui palju inimesi sellega korraga ühineda soovis.

Kuigi nüüdseks on Rometist saanud kogemustega matkajuht ning korraldab ka palju räätsamatkasid, siis esimesel matkal puudusid tal nii räätsad kui ka spetsiaalne varustus. Kuna tegu oli öömatkaga, mis esialgu võib inimestele küllaltki hirmutav tunda, tõdes Vaino, et oli ka ise retke pärast üpris mures. «Matkajuhina pead ju matkal ka inimestele midagi rääkima ning neid oma jutuga köitma. Mõtlesin palju, et kas keegi üldse tahab mu juttu kuulata. Sisemuses käis endaga väga korralik dialoog. Aga kui matk läbi sai, asendus pinge suure eufooria ja võidutundega, mille sarnast tunnet polnud mul kunagi varem olnud,» kirjeldas Romet uue teekonna algust.

Lõpuks oli Romet leidnud selle, mis teda tõsiselt ka sisemiselt sütitas ning suur rõõm on tõdeda, et säde põleb temas siiani. Ta hakkas aina kindlamate sammudega edasi liikuma ning lõi Facebooki vastava grupi, kus huviliselt soovi korral tema spontaansete matkadega liituda saavad. Mees muigab, et ühel hetkel oli huvilisi nii palju, et matkagrupid täitusid kui võluväel ja matkade arv aina suurenes.

«Olen käinud matkadel mitmete erinevate matkajuhtidega. Kui enamasti keskenduvad nad ümbruse ja selle ajaloo kirjeldamisele, siis Romet Vaino on eriline matkajuht juba selle poolest, et viib matkajad ainulaadsele retkele läbi erinevate lõhnade, tundmuste ja maitsete.» – Kristo Elias.

Hiljuti ilmus Rometi sulest ka tema esimene raamat, mis sai nimeks «Peegel karu silmades». Raamatusse on kokku pandud tema kirjutatud tekstid, mis ühtlasi on avaldatud ka ajakirjas Edasi.org. Raamatus kirjeldab ta nii kohtumist karuga, räägib inimeste suhtumisest, lõhnade tajumisest, vaikusest ja paljust muust. Samuti on tõdenud Osooni saatejuht Kristo Elias, et Vaino õpetab oma matkadel inimesi vaikust hoopis teise nurga alt kuulama.

Rometi enda sõnul proovivad paljud inimesed justkui teadlikult vaikust eirata. Lisab, et teeb seda periooditi ka ise. Näiteks ühel teatud perioodil proovis mees oma elus teadlikult helisid minimeerida ning autoga sõites ei tulnud raadiost piuksugi. Romet soovis vaid vaikuses olla ning vältis ka mujal olles arvutist ja raadiost muusika kuulamist. Ise seostab seda aega tagantjärele mõeldes mõne loomingulisema tegevuse tegemisega, näiteks raamatu kirjutamisega. Viimastel nädalatel on ta aga täheldanud, et on hakanud tihemini alateadlikke liigutusi tegema, mille käigus juhuslikult näiteks raadio tööle paneb.

«Arvan, et helimaailm on ajule selline stiimul, mis mõjub magusaga ehk sellele mõnevõrra sarnaselt. Mõtled küll, et ei söö seda eriti, kuid siis lähed poodi ja otsustad osta ühe tahvli šokolaadi. Mõne aja pärast lähed uuesti ning mingil hetkel saab see sinu päeva osaks. Siis hakkad vaikselt koguseid tõstma ja mingil hetkel mõistad, et oled sattunud mingisse rattasse või sinus on tekkinud kerge sõltuvus. Ühest küljest on aju justkui käsn, mis maailma endasse imeb, võtab kõik vastu, mida talle pakud ja satub nendest sõltuvusse. Tunnen, et olen jõudnud punkti, kus vajan mingisugust tühja auku või asja, mis käivitaks minus hoopis uued protsessid. Tunnen, et kui jään praegusesse rütmi, siis ei leia varsti enam neid suunaviitasid, kuhu tahaksin edasi liikuda.»

Muuhulgas kirjutas Romet oma raamatus ka sellest, kuidas teadlikult mitmeks päevaks vaikusesse sukeldus, katkestades täielikult ühenduse välismaailmaga. Romet tõdeb, et alguses tundus vaikuses olemine ka tema jaoks väga harjumatu ning pidi vastupidamiseks kohati väga palju pingutama, kuid alla ta anda ei soovinud. Kolmandal või neljandal päeval tundus kõik juba parem ning enda sõnul oli ta avastanud enda eest mingisuguse täiesti uue avanenud ruumi, kus ta varem viibinud polnud.

Lisaks vaikusele köidavad Rometit rabas veel ka lõhnad ning maitsed. Enda sõnul jõudis ta lõhnamaailma juurde kohati mitteteadlikult. Mingil hetkel ta lihtsalt märkas, kuidas metsas käies alateadlikult puukoore või samblatüki pihku haaras ning seda nuusutama hakkas. «Alguses oli see pigem mitteteadlik, kuid mida aeg edasi, seda teadlikumalt metsas neid detaile jälgima hakkasin. Huvitav on see, kui lõhnadele rohkem tähelepanu pöörama hakkasin, tekkisid mul mingid teatud mälupildid silme ette ja taipasin, et olen neid kusagil mujal varem tundnud. Enamasti on need lõhnad seotud pikaajalise mäluga ja nad ei pruugi inimesele kohe midagi öelda. Lõhna tähendus kujuneb pikema aja jooksul ning mingid lõhnad hakkavad inimesele seostuma mingite kindlate olukordadega. Näiteks sattusin kord heinamaale ning mind tabas täielik agoonia. Hakkasin sellesse süvenema ning siis meenus heinalõhn, heinategu lapsepõlvest, millega kaasnes alati üpris suur piin,» muheles Romet.

Aastas 200 päeva rabas ning sellega kaasnev hind argielus

Praeguseks on Romet matkajuht juba kolmandat aastat ning käib inimestega peamiselt Raplamaal asuvates erinevates rabades. Oma algusaegasid meenutades tõdeb ta, et sel hektel leidus üpris palju neid, kes püüdsid teda erineval moel ümber veenda ja soovitasid tal endale päris töö otsida. «Kui perekonnale ja sõpradele oma plaanist rääkisin, siis kõik ei olnud sellele kahe käega poolt. Mäletan, et ema ütles mulle kohati üsna krõbedaid sõnu, kuid tundub, et aja jooksul on see siiski muutunud. Eks vanemad ikka soovivad oma lapsi hoida ning saan selles mõttes temast täiesti aru. Mõtlesin ka ise, et tõenäosus, et see kõik õnnestub, on tegelikult üsna pisike, aga tajusin, et see pole asi, mida saab päris töö kõrvalt teha,» meenutab ta.

Keskmiselt viibib Romet aastas umbes 200 päeva rabas. Romet tõdeb, et kuigi pealtnäha tundub eemalt vaadates matkajuhi amet midagi väga idüllilist ja ahvatlevat, on ka sellel ametil oma varjupooled ning hind, mida pole kõik inimesed nõus maksma.

Näiteks on kõige suurem nõudlus matkadele enamasti nädalavahetustel. See on üks põhjustest, miks on Romet perekondlikus ringis ja sõprade keskis toimunud sündmustest suuresti kõrvale jäänud. «Alguses prooviti minu tegemistega siiski arvestada, aga nüüd on see pigem muutunud selliseks, et kui mul on aega siis lähen. Kutsumist kui sellist pole enam ammu, kuna kõik teavad, et mul lihtsalt polegi aega. Kui alustasin, siis polnud selle hinna maksmine minu jaoks probleem kuna olin igas mõttes vaba mees. Andsin endale mõista, et kui soovin matkajuhina kusagile jõuda, pean selle alla panema praktiliselt kõik. Olin valmis seda tegema lootuses, et ühel hetkel õigustab see end ära,» selgitab ta.

Pärast kolme aastat, tunneb Romet, et nüüd on jõudnud omadega punkti, mil soovib matkadega tagasi tõmmata ning astuda sammu tagasi sotsiaalsesse ellu. «Olen punnitanud mitu aastat asjade nimel, mis sisimas pole justkui minu asjad. Samas jõudnud lõpuks punkti, kus tahaksin matkasid natuke vähendada ja leida mingeid viise, kuidas teadlikult oma ellu tekitada sellist ruumi, et sotsiaalne suhtlus rohkem tagasi tuleks. Ma ei tunne introvertse inimesena sellest tohutult puudust, aga tunnen, et täiesti ilma selleta on raske.»

Rometil on selja taga pikk ning matku täis suvi. Mees räägib, et suve alguses oli tal erinevaid mõtted, kuidas enda ja lähedaste jaoks rohkem aega leida, kuid lõpuks leidis end siiski koos teistega rabast. Samas tõdeb, et järjest enam tunneb, kuidas päris nii enam edasi minna ei saa ning pidev eemal viibimine hakkab ka eraeluliselt aina rohkem päevakorda kerkima. «Matkadega alustades olin ju vaba hing ning mul polnud kellegagi mingisugust lähisuhet ega midagi. Tundsingi, et võin pea ees tundmatusse sukelduda ning ei pea kellegi teisega arvestama. Aga selle tundega võib kiirelt ära harjuda ning hilisemalt on see kõik mulle mingis mõttes koha kätte näidanud. Ühel hetkel tunnedki, kuidas ei oska enam teistega niimoodi arvestada ning nad hakkavad sulle seda küllaltki selgelt väljendama,» selgitab Vaino.

«See on üks asi, millele võiks noore inimesena rohkem mõelda. Kui valid selle teekonna, tõmbab see tõenäoliselt mõnes mõttes sinu lähisuhetele kriipsu peale. On väike osa inimesi, kes on sarnase eluviisiga ning suudavad mingites väga veidrates formaatides või vormides niimoodi eksisteerida, kuid enamasti see ikkagi ei toimi. Nüüd on see hetk jõudnud minuni, sest mul on olnud mõnda aega kaaslane. Ise tunnen, kuidas igapäevaselt pingutan selle nimel, et tagasi tulla, aga näen, et see ei juhtu üleöö. Saan ka selle kohta märkusi, aga kuna ta ise on ka üsna tegus oma asjades, siis mulle tundub, et tal on ka mõnevõrra rohkem empaatiat ning saab mingitest asjadest lihtsalt aru. Olen sellele palju mõelnud ning ütlen ausalt, et kuskil kuklas on vahel ikkagi hirm, et ühel hetkel hakkan ma seda palju eemal viibimist kahetsema. Et mis siis oleks, kui oleksin leidnud mõne inimese jaoks rohkem aega.. See on ka üks põhjustest, miks soovin veidi tagasi tõmmata. Ühelt poolt on soov võib-olla rohkem enda vajaduste peale mõelda ja samas pühendada end veidi teistele.»

Pimedaks ajaks tuppa peitu

Üheks oma ellu jäämise rituaaliks peab Romet seda, et pärast pikka suve varjub sügisel koduseinte vahele ning veedab pimeda aja kaminavalgel lugedes või raamatut kirjutades. Mehe sõnul on tema jaoks pimedam aeg vaimselt kohati raske, kuid on õppinud võtma seda kui endasse vaatamise aega.

«Mulle on meelde jäänud külaskäik ühe Eestis elava portugallase juurde, kes rääkis meie kodumaast suure õhinaga, aga tõdes, et kõik muu on äge, kuid see pime aeg on tema jaoks tohutult raske. Küsisin temalt, kuidas sellega toime tuleb ning ta rääkis, et on tekitanud endale mõned pühad rituaalid. Näiteks leiab endale mingi hea veini ja tekitab endale hubase olemise. Peab tunnistama, et see kõnetab mindki! Mulle meeldib istuda lõkke kõrval ning sellel endale süüa valmistada. Samas aitab vajadusel välja ka kaminasse tule süütamine. See annab mulle energiat, et pimeda ajaga toime tulla. Ütlen ausalt, et ei suudaks endale ette kujutada seda, kui peaksin selle aja näiteks kuskil Tallinna korteris üle elama.»

Nagu eelnevalt mainisin, ilmus tema sulest äsja raamat «Peegel karu silmades». Lisaks tunneb Romet vajadust juba järgmise raamatu kirjutamise järele. Mehe sõnul alustab ta  sellega üsna pea ning sel korral plaanib raamatus rääkida nii matkajuhi tööd puudutavatest valupunktidest, kõrgest tööga kaasnevast hinnast ning muidugi rääkida ka erinevatest rabadest.

«Sügis on minu jaoks see aeg, mil tunnen end veidi värskemana. Olen kogu suve gruppidega rabas veetnud ning septembriks tundsin, et olen kuidagi sisemiselt tühjaks jooksnud. Nüüd olen saanud veidi toibuda ning õnneks suuremad hingetõmbehetked on veel ees,» rõõmustab ta.

Rabapoisi unistused viie aasta pärast

Romet näeb end lähitulevikus tegelemas jätkuvalt samas valdkonnas, kuid unistab salamisi matkade vähendamise kõrvalt leida rohkem aega perele, looduse tööruumidesse toomisele ning kes teab.. ehk vändata valmis ka üks korralik rabafilm. Tal on soov hobifotograafina tegutsemist veelgi laiendada ning püüda loodust inimestele ja töökohtadele lähemale viia. Seda just enda tehtud fotode abil. Samuti lubas mõelda ka fotomatkade tegemise peale, kuid midagi kindlat ta selles osas lubama ei hakanud.

Romet räägib, et salamisi unistab ka rabafilmi tegemisest. Ta ei sooviks teha otseselt mängufilmi, kuid see võiks endast kujutada head kombinatsiooni looduskaadritest ning tarkusi jagava inimese (pole välistatud, et ka tema enda) jutust.

«Olen oma matkadel väga palju näinud selliseid olukordi, mil inimestel on palju erinevaid küsimus ja valehirme. Või teisalt tunnevad nad end metsas hoopiski liiga enesekindlalt, mis ei peaks alati nii olema. Sellest inspireerituna unistangi filmist, mis räägiks rabast võimalikult paljude erinevate nurkade alt. Nii tööstuslikku poolt, inimeste suhtumist, näidata näiteks metsavendade punkrit kuskil rabasaarel või laukasse kukkuvat inimest, jutustada rabast ja selle ajaloolisest taustast ja veel paljust muust. Samuti tuua välja ka negatiivsemaid külgi, aga kokkuvõtlikult unistan ühest õpetlikust ja ilusast filmist,» lisas ta naeratades lõpetuseks.