K, 14.04.2021
Viking

NÕID ANNAB NÕU ⟩ Kui mingi krõps kusagil käib, hakkame hüsteeriliselt kodu puhastama ja hingesid ära saatma. Kuhu, lubage küsida?

Pilt on illustratiivne.

FOTO: Shutterstock

«Kell hakkab viis saama ja akna taga on juba hämar. Minu vanaemakesele meeldis öelda: peame videvikku... Tuld veel põlema ei pandud ja eriti ei räägitud ka, lihtsalt istuti,» kirjutab «Nõid annab nõu» üks autoritest Väike Myy.

Oma mõtisklusi hingedepäevast jagab Väike Myy, kes on ühtlasi ka «Nõid annab nõu» raamatu üks autoritest:

«Igaüks mõtles oma mõtteid ja kui jutuks läkski, selgus, et enamasti mõeldigi lahkunud lähedaste peale. Meenutati. Küllap nii see pidigi olema, algas hingedeaeg ja kõik lahkunud said võimaluse tulla kodu vaatama – kui küünal aknal teejuhiks, tohtis ka sisse astuda ja laupäeva õhtul saunas leili võtta.

Olid eelmise sajandi 60ndad ja keegi veel ei teadnud, et öiseid koputusi ja laelaudade kriiksumisi peaks kartma. Nii lihtsalt oli, kadunukesed tulid koju käima ja neisse suhtuti austusega. 2. november oli ka minu vanaemakese sünnipäev, aga samasuguse austusega suhtuti igasse hinge sel päeval.

Surnuaial hingedeajal eriti ei käidud – oodati ikka lahkunuid koju, pigem just muul ajal käidi neil külas. Küsisin ikka vanaemalt, kas siis hinged on surnuaias ja ootavad meid – vanaema ütles, et ei, aga nad tulevad sinna, kui meie seal oleme, see on kokkuleppeline koht, kus kokku saada. Hingedepäeval olid toona aga teised kokkulepped: sel õhtul jäeti toit lauale ja küünal põlema, et tulijad saaksid jalga puhata ja kehakinnitust võtta.

Meie vanaemad veel teadsid, et hinged liiguvad oma tahtmist mööda. Nad on vabad tulema ja minema. Ka lein oli teistsugune. Mõistlik. Tean, et vanaema leinas oma abikaasat kogu ülejäänud elu, 13 aastat. Ei läinud päevagi, kui ta ei oleks meenutanud... aga elamist see ei seganud. Kui hing oli raske, istus vanaema pildi ees ja rääkis. Ta teadis, et vanaisa kuuleb. Ning vahepeal vanaisa vastas ka – andis näiteks märku, kui vast ostetud maja juures mingi ehitusviga tehti. Selline praktiline ja töökas papi oli, ka teisel poolel olles. Unenäos vanaemale antud juhiste järgi võeti uuesti lahti ehitatav katus ja laoti plaadid õigesti.

Miks ma sellest räägin – sest me oleme ammu unustanud, kui lihtne ja loogiline kõik on. Nüüd kardame paaniliselt surma ja surnuid ja kui mingi krõps kusagil majas käib, hakkame hüsteeriliselt kodu puhastama ja hingesid ära saatma.

Kuhu, lubage küsida? Kuhu neid saata? Ta tuli kodu vaatama, sest on oma liikumises vaba – ta ei ole kuhugi kinni jäänud, nagu nüüd sageli arvatakse. Vaba lindu ei saa puuri panna. Tahtis – tuli. Tahtis – läks ära.

Miks me räägime oma suguvõsa vanade austamisest, kui me nende hingi hakkame kodust välja kihutama hirmsa tossu ja väesõnadega? Kuidagi kahekeelseks oleme muutunud… Või lihtsalt unustanud?

Tuletame meelde...

Kui te kalmistule lähete, siis vaadake hoolega: iga küünlaleegi juures on hingeke... Tajuge – nad on tänulikud, et te tulite. Ka võõrad hingekesed vaatavad teie peale armastuse ja soojusega, õnnistavad teid. Kuulake – vaikus kõneleb. Ja siin pole mitte midagi karta.

Olen viimasel ajal palju kuulnud arvamust, et lapsi ei tohiks surnuaiale ja matustele kaasa võtta, seal olevat halb energia. Kuidas siis nii? Kuni inimene elas, armastasime teda, aga kui suri, siis muutus kolliks? Hing on ikka seesama, ta armastab teid edasi ja ei saa aru, miks temast äkki enam ei hoolita. Lubage oma lastele see kogemus, mille põhjal siis ise otsustada – kas ta tahab minna või mitte. Lapsed näevad ja tajuvad rohkem, kui me arvame. Minu lapsepõlve mälestustes on surnuaed üks kena koht, kus on toredad asukad, kellel alati hea meel, et neid külastati. Tihtilugu, tulles mõne sugulase või tuttava matustele, kolasin hoopis haudade vahel ega saanud aru, miks inimesed nutavad. Hiljem, vanemana sain aru, et inimesed nutavad iseenda pärast. Sest lahkunute pärast pole vaja nutta – neil on kõik hästi...

Öine küünlavalguses surnuaed on tegelikult kõige kaitstum ja turvalisem koht. Te tulite siia austust avaldama. Te olete oodatud. Ja ärge kartke seda imet ka oma lastele näidata. Las nad ise otsustavad, kas neil on seda vaja. Enamasti, kes on käinud hingedepäeval surnuaial, jäävadki käima. Lapsed tajuvad teravamalt ja on vastuvõtlikumad kui täiskasvanud. Ärge püüdke oma järeltulijaid veenda, et siin maailmas on ainult inglitiivad ja lillelõhn. Ei, siin on ka valu ja lein ja surm. Kui te lapsele seda ei ütle, siis olete teinud talle karuteene ja jätnud ta ilma kaitsevõimest ja ka suguvõsa surnute kaitsest. Nad kaitsevad meid. Mitte inglitena, vaid oma energeetikaga. Kaitsta aga saavad nad vaid neid, kes seda lubavad. Mitte kunagi seda, kes neist keeldub. Nii et võtkem vastu oma suguvõsa kaitse. Suguvõsa – see on meie juured. See on palju rohkem, kui me arvame. Sellest keeldudes me murdume nagu nõrkade juurtega puuga ikka juhtub. On see suguvõsa siis hea või halb meie meelest – aga üks on kindel, see on meie lähte- ja lõpp-punkt. Sealt me tulime ja sinna lõpuks naaseme.

Hoidkem oma hingekesi, pidagem neist lugu. Nad tulevad meie juurde armastuses,» kirjutab Väike Myy.