«Isiklik elu ja revolutsiooniromantika segunesid Kollontai biograafias pidevalt, ta on ajalukku läinud kui traditsioonilise abielu ja perekonna lammutamise ning seksuaalrevolutsiooni ideoloog ja ka praktik. Kuigi kõrgest soost ja rikkast perekonnast, ei põlanud ta ära ka revolutsiooniliste madruste karust haaret. Ta pooldas kollektiivset lastekasvatamist ja ühismajapidamisi, nähes selles naise vabastamist koduorjusest.» Nii kirjutas Barbi Pilvre 2006. aastal, kui eesti keeles ilmus Aleksandra Kollontai elu käsitlev Arkadi Vaksbergi raamat «Revolutsiooni valküür».

Kindralitütre kapriisid

Keegi ei oleks võinud arvata, et sõjaväelase tütrest Šurotška Domontovitšist saab verine «klassivõitleja», kui ta 1. aprillil 1872. aastal jõukas aristokraadiperekonnas ilmavalgust nägi. Kindral Domontovitši majas liikus palju tolle aja kõrgemaid Vene tsaaririigi poliitikuid ja sõjaväelasi, kelle lastega Aleksandra sõbrustas. Kooli teda ei saadetud, vaid anti koduõpetust. Sellegipoolest suutis tüdruk 16-aastaselt sooritada hiilgavalt gümnaasiumi lõpueksamid. Šura valdas väga hästi nelja Euroopa keelt, kirjandust, ajalugu ja üldiselt kõike, mida pidi teadma üks haritud tüdruk.

Kommentaarid (3)
Copy